viivud

Külm

2012-02-01T10:54:00.000+02:00

ja see on pai ning see, kuidas ma olen seda igatsenud :D

2012-01-17T20:48:00.003+02:00

"Kiidan tubli töö eest, eriti huvitavad, mitmekesised on meetodid. Väga hea, et on leitud nii palju tekste, mõeldud sellele, kuidas neid kasutadaja ka koostatud huvitavaid näiteid (lavastusmäng jms). Küsimused on sobivad. Tunni analüüsil oleks soovinud ka teemat teada ja ehk ka põhjalikumat analüüsi, selgitusi. Koondhinne on aga 10 punkti 10st, kui analüüs oleks võinud parem olla, siis meetodite osa oli jälle SUPER ja kogu töö eest võib panna max punktid."

/väike egolaks ja piss-pähe-hetk võib ju minul ka olla/

sellest, kui oluline on vaatenurk.

2012-01-17T18:36:00.000+02:00

Lindpriid-Seisa minu kõrval

2012-01-11T21:40:00.000+02:00

Loogikageeniused on töös.

2012-01-11T21:20:00.000+02:00

Tänane tarkusetera: "Mina kui tulevane lapsevanem!" :D

Oi, haige lugu. Kooliskäimine pole mulle küll miskitmoodi positiivselt mõjunud - lisaks sellele, et eelnevalt olen jaganud paremsirgeid ja sõimukõnesid. Aga varsti on möödas.

Seniks: häid kilde ja humoreske - oleks vaid oskust naerda.

külma vett krae vahele

2011-12-30T00:53:00.002+02:00

Tulles koju meeleolukalt jõulupeolt ning avades oma kirjakasti, sain teada, et hilja, vasja, hilja - juba ongi midagi saatmata ja tegemata. Vabanduseks see, et ma ei olnud ainuke - küllap oligi tegu mingi ebakõlaga info vahendamises. Aga selle asemel, et oma asemele pehmete patjade vahele valguda, tuli pea ja käekesed tööle panna ja asi lihtsalt ära teha - nüüd on ta siis tehtud ja see aeg, mis homme pidi sellele kuluma, on nüüd täiesti vaba - küllap on mind ootamas midagi head, mõni muu kuupäev, mis kukkumas vms.

Juba ma tean - iseseisva enesetäienduse tabel on ju täiesti täitmata :)

Pealegi: ma ei saagi homme tööle minna, sest plaan oma jupe ära pesta tundus selle hetkeni olevat täiesti toimiv, kui sain aru, et on öörahu ja pesumasina kolin ei ole osake öörahust - ja hommikuga see jope ära ei kuiva. Inimene, ise Sa elad oma elu põnevaks :D

2011-12-27T21:00:00.002+02:00

Vaatasin OPi, üle pika aja, ja selsamal ajal kui Pärt Uusberg rääkis allikaveepuhastest silmadest ja topeltpilgu puudumisest, jõudsin ma oma mõtetega sinnamaani, et kas tõesti ei või, ei saa kriisiolukordades inimeseks jääda, vaid salamahti muututakse kurjaks, karjuvaks ja vastikuks. Ja võib-olla ongi asi ainult minu silmades ja minu kurjuses ja minu väärsõnumeid kandvas hääles ja vastikuses, milles ongi vastik olla. Aga Pärt Uusberg oli OPis ehe!

2011-12-26T20:36:00.000+02:00

Üks korralik pere ei taha, et minnakse salaja,
siis lõunat ei saa ta teha, liha, kooke ja kala ja...
Mu isa läks kodunt välja kümme aastat tagasi ja
seniajani pole ta saabunud tagasi.

Ta mõnikord ilmub mulle ja me valu on väga suur,
ta tahab midagi öelda, kuid näeb, et ma olen suur.
Ta näeb, et ma olen vana ja ainult vaatab nii, et
ta nägu näen jahtuvana, ega saa seda tagasi.

Mu isa, mu armas isa, kes sa ikkagi valvad meid,
palun too meie majja tasa, oma metsade salateid.
Ja mõnikord ilmu mulle, kui kurbus on liiga suur
ja taha midagi öelda, ära näe, nagu oleksin suur.

Juhan Viiding "Korralik pere"

tin-tin, huumorinurk

2011-12-20T19:45:00.002+02:00

L. Hainsalu, P. Tagel. (2006). "Näitemängutark". Tartu: atlex

Leheküljelt 44 lugu "Kas esimese lume hommik?"

Osalejad: õde Malle ja vend Kalle. Kalle vaatab aknast välja, Malle teeb voodit korda (või põõnab veel või...)

K: Malle, Malle! Lumi tuli maha!
M: No on see siis paha?
K: Ega ma seda ütelda taha!
M: Kalle, aga sul oli just selline hääl, nagu sünniks midagi koledat ilma pääl.
K: Vastupidi! Nüüd saame liugu lasta jääl.
M: Jah, tiigi pääl, kui jääd on sääl.
K: Oh, Malle, nüüd teha saame ka lumememme Palle.
M: Siis saame, kui on sula.
K: Ei, vett ei vula, ei ole sula.
M: Oh Kalle, siis ei saa meie teha palle. Ei saa korraga kahte hääd, sulalund ja uisujääd.
K: Kui väljas juhtub olema tuisk, siis on üsna mõttetu ka uisk.
M: Need peavad olema ägedad tuusad, kes tuisuga alla panevad suusad.
K: Kui hää, et on tavaline jää.
(Malle saab voodi valmis, tuleb vaatab aknast välja)
M: Va Kalle! Vuih! Jälle su igavene luisk - pole õues mingi lumine ime, sääl on tuul ja vihm ja pori ja pime.

Jõulutervitustega Mallele ja Kallele! ;)

2011-12-14T22:18:00.002+02:00

Täna on selline lugu, et tänane võiks kesta veel. Ja veel. Ja veel. :D

Ma oskan tänast päeva hinnata küll, selles pole kahtlustki.

päka

2011-12-14T15:34:00.001+02:00

Idee, teostus, foto Gretelt - nii on heamõnus oma hommikut alata ja õhtut lõpetada. Aga see "saatusesõrm" on minu jagu. :)

2011-12-13T12:55:00.004+02:00

Eilse öö tsitaat tuleb Milan Kundera teosest "Hüvastijätuvalss" (1973, e.k. 1997), tsiteerides doktor Škerta sõnu: "Heledad ja tumedad juuksed, need on inimkarakteri kaks poolust. Tumedad juuksed tähendavad mehisust, julgust, sirgjoonelisust ja aktiivsust, seevastu heledad sümboliseerivad naiselikkust, õrnust, abitust ja passiivsust. Niisiis blondiin on tegelikult kahekordselt naine. Printsess peab heledajuukseline olema. Seepärast värvivad naised, et saavutada ülivõrdelisust, end heledaks, aga mitte iialgi mustaks. /.../ Asi pole pigmentides. Blondiin samastab ennast tahtmatult oma juustega. Veelgi rohkem kehtib see siis, kui blondiiniks on ülevärvitud brünett. Ta tahab truu olla oma värvile ja teeb endast hapra olendi, nukukese, kes nõuab hellust ja ümmardamist, galantsust ja alimente, kuid ise ei oska mitte midagi teha, väliselt on ta peenus ise, aga sisemiselt labane. Kui tumedad juuksed muutuksid maailmamoeks, elataks maailmas oluliselt paremini." (lk 50-51)

2011-12-11T19:07:00.003+02:00

Mul oli nii hea töötuju ja vaim sees, siis helises telefon, valati ämbritäis solki mu õuele, lõpetati kõne - ja vaadaku ma nüüd ise, et kas ja kuidas.

Räägime veel kord perekonna toetusest.

Ja saan ma oma tegematajätmisi ning labiilset närvikava sellega välja vabandada?

Palju õnne, argipäev!

/tõlkimatu sõim/

2011-12-08T19:52:00.000+02:00

Täna tahaks olla robustselt ropp ja rõve,

aga ma ei ole.

Kõik.

2011-12-07T09:33:00.001+02:00

Mis siis sest,

et trafarett -

lugeda on

ikka

hea.

hetk enesesse...

2011-12-06T22:44:00.002+02:00

Hästi, et on olnud hetki ja küsimusi, millega seataksegi kahtluse alla tõena näivus. Tõesti - miks? Ei teagi. Kitsamalt-laiemalt, vahet pole, ju siis on isiklikud (ja miks ka mitte ealised) iseärasused, mida tahaks kõikidele üle kanda, ja nende käitumisele seletust anda.

Lastepäevakodu käsiraamat (1971)

2011-12-05T20:39:00.002+02:00

"Juba nõukogude võimu esimestest päevadest hakati kujundama riiklikku süsteemi ema ja lapse tervise kaitseks. Sellel eesmärgil rajatud asutuste võrku kuuluvad ka koolieelsed lasteasutused. /.../ NSV Liidus on naisele antud mehega võrdsed õigused kõigil majandusliku, riikliku, kultuurilise ja ühiskondlik-poliitilise elu aladel. Koolieelsed lasteasututsed võimaldavad emal rahulikult täita oma tööülesandeid, kuna nad teavad, et nende lapsed viibivad vilunud kasvatajate ja meditsiiniõdede järelvalve all, kes hoolitsevad laste õige vaimse ja kehalise kasvatuse eest." (Lastepäevakodu käsiraamat. 1971:3)

"pulli pärast"

2011-12-05T11:45:00.005+02:00

eks ole ju varemaltki nähtud tegelasi kes lähevad tagasi vaatamata hoolimata sellest et kusagil on nagi mis igatseb käis mis ootab nina mis nohistab omaette piit mis naaldub toetuseta et tunda läheduse soojust tekstuuri reljeefsust faktuuri ainukordsust hinge pehmet paitust naeru nakatavat kõla milles saab kokku mõtte puhtus meele ärksus vaate kriitilisus meelsuse mõnus viiv

Laupäevaõhtune...

2011-12-04T13:55:00.004+02:00

... diktsiooniharjutus tuleb Artur Alliksaarelt, kogust "luule" (1976). Ilus, mis muud.

Kirekartulid on kooritud.
Lõbuleem lõdiseb tugeval tungtulel.
Naudingunuudlid vajavad veel kerget kupatamist.
Ahistusaurus.
Kibestuskuumuses.
Kahetsuskastrulis, mille põhja jääb alati veidike veetluse vett.
Kuhugile ei pääse ma su pigistuse pigist.
Tean seda juba tuhat aastat ja ei püüagi püünisetustuda.
Isegi seekord, kui ma nii väga tahtsin olla pisikene läbipaistev suletud silmadega säga, kellesse loendamatud lapulised lasevad märki, kordagi külge saamata,
tõstsid sa mu paari pilguga katusele nagu kassi ja naersid veel nurisevalt ja nõdlikult pealegi.
Praegugi veel puruneb naeru purikaid mu vurrudes.
Kusagil haihtuvate haigekskallistuste kaugeimas nurgas on kindlasti veel piisake palvepalderjani.
Sa valad selle lahkelt lagedale.
Ma lakun ja lakuna ja hakkan lahti saama tõrksast tujutuhmusest.
Sa naerad ja naerad ja kaasa võttes ülejäänud nalja nagu reisimoona, lahkud, vahtides julgesti jalgade ette.
Ma tantsin kuulekat tuuletantsu
ja taibukat taimetantsu
ja tembutava täringu tantsu
ja targakstukslevat trummitaotantsu.
Maailm on täis mu endaennete juuspeeni narmasjuuri. Mul ei ole valikut: ma pean hõljuma läbi ämblikuhaarmetena hargnevate unenägude räga, mille hulgas on üks jubedam kui kaks.
See on mu õnn, sest muidu sa muudaksid mu jälle hülgeks,kelle korduvalt rakendasid kajade kajaki ette, et teda hüljata kujutult keerleval külmal kaldal, kus öö ja ärkamine on vaibunud võrdvõimatuse vüikaks varjuks ja kus kaljukindlalt kasvab neetud nurjumiste nurgeline nõrgepuu.
Kõik jääb lõputult lõhestatuks.
Kõik jääb tervena poolikuks.
Kõik jääb ladusalt lünklikuks.
Kõik jääb korrapäraselt katkendlikuks.
Ei tea, mis küll siis veel võisk juhtuda selles rombrütmide ja ruutpuuduste rajuraksumises, kui ei oleks tõotusi tuiskavate silmade süvamerd meie mõimete ja võimaluste vahel...

"Põliskevad"

2011-12-02T21:53:00.006+02:00

Ma olen tsiteerinud, teadmata keda, kuid nüüd ma siis tean. Viivi Luik ja

Naera, naera, naerame võidu,
kes naerab paremini.
Läbi tuliste suvede
ja talviti aremini.

Kui sa julged, saad elust läbi

otse ja pugemata.

Päevad kõik on kalendris kinni.
Kinni ja lugemata.

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Suvi tuleb ja suvi läheb,
suislepp see veretabki.
Armastus hulgub ilma mööda.
Kättpidi teretabki.

Kogust "Põliskevad" (1975)

2011-12-01T10:13:00.002+02:00

Seda, et

kaarte kumerus,

säärte siredus,

kõhu lamedus,

juuste kohevus,

muiete meelus,

pooside kutsuvus,

fraaside palgelisus

on teemaks -

poleks osanud

uneski näha.

Senini olid

märksõnadeks

pilgu selgus,

kõne kandvus,

mõtte erksus,

meele puhtus,

südame tunnistus ja

hinge tarkus.

Kuid näed -

muutuja on mõndagi

muutnud.

Juba ma salaja

proovin Su kingi,

kleidid on,

tead, kui pikad.

andresepäevast

2011-12-01T08:55:00.002+02:00

Esmalt rahvatarkustest ja minu praktikast: panin siis eilseks ööks pooliku õuna padja alla - lubatud oli, et unenäkku tuleb keegi armas ja hea, (pole tulemiseks teed küll ühtemoodi head, kuid keegi tulema kord peab). Ja tuligi, ehkki hommikul ärgates oli õrn pettumustunne, et ei olnud ühtegi und, aga siis hakkas saladuseloor kerkima. Oli und ja oli tegelasi - perekondade kaupa, mis, arvestades minu ideaale ja väärtusi, pole ehk üldse mingi variant, aga nii ta oli. Ja siis oli tüüp, kes jooksis, õigemini spurtis, aga ta spurdid olid väga pikad ja ülikiired. Oli veel ka saun-akvaarium ja miski roheline puru, ei saanudki aru, et kas põsktubakas või tiba kriminaalsem aine, aga päris puhas see olukord ei olnud.

Ja nüüd ei teagi - olla rõõmus, sest miskit seal unenäos ju oli või hakata oma tuleviku ja eluviiside pärast muret tundma - võtta seda ohutulena. Ei tea. :)

Külalised - Kõik saab korda

2011-11-28T19:52:00.000+02:00

Vägilased ja Mägilased - Naiste laul

2011-11-28T18:51:00.000+02:00

Ilusat advendiaega!

2011-11-27T22:49:00.000+02:00

Ettevaatust, kel kõrv ja hing ei kannata, on hell, ärgu kuulaku... Kõik on omal riisikol, mina olen hoiatanud ;)

Koosolust ehk "Duetid" väikses saalis

2011-11-21T10:10:00.003+02:00

Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)

Oleg Titov on Ugala väikese saali lavale seadnud Peter Quilteri “armastusest pakatava komöödia” “Duetid”. Seesugune žanrimääratlus ja –valik on alati väga riskantne, mitte ainult seetõttu, et head ja maitsekat nalja on väga raske teha, kuivõrd, et inimeste tõlgedused ja hetke kaasakõlamine on alati etteaimamatu ning määrava tähtsusega.

Saali sisenedes annab lavakujundus aimu glamuurist, mis on paigutatud lava ääristama (nii külgedelt kui ka tagaseinas) ja lihtsusest, mis on toodud lava keskele ja ette. Jaanus Laagriküll kunstnikuna on toonud ja loonud lavale kokku nii lavataguse, lava ja kahe ruumi vahel paikneva piiri, ehk siis publik on palutud lava taha ja talle on pakutud võimalust näha, mis toimub näitlejaga siis, kui teda laval ei ole. Inspitsent, grimmeerija, lavatööline, valgustajad, kaks tantsijat ja kaks näitlejat. Ja neli pilti armastusest.

Keskealise mehe korteri elutuba – diivan, laud ja kaunid vaated, seinal pilt korteriomanikust kauni merevaatega. Tähelepanelikud silmad märkavad, et pildilt on välja lõigatud kaaslane. Korteris elab Jonathan, kes ootab kokkusaamist Wendyga - ajalehekuulutuse kaudu leitud kaaslasega. Nende vahel on väikesed hädavaled ning informeerivasse testi sisse kirjutatud liialdused ning ärajätmised – selgub, et tegu on tõelise salakeelega (pimekohtingu õhtusöögiroad ei ole vaid road, millega maitsemeeli ergitada, tegu on konkreetsete sõnumitega – mida tellida, et pääseda ebameeldivustest ning millal ollakse valmis magustoitu ja kohvi tellima. Kui kokkusaamise esimesed minutid olidki humoorikalt nurgelised ja kohmetud, siis mida aeg edasi, seda paremini kõlasid kokku tegelaste repliigid, vimkad, naljad. Näitlejate mäng oli haarav ja üllatav – suurepärane sissejuhatus teatriõhtusse.

Kui esimene paar liigub õhtustama, luuakse ruum Barrie ja Janeti jaoks. Äärelinna pelgusest ja kohemetusest jõuame suurlinna kõrgjoonesse, mille aknaid illustreerib linnaskelett, interjöör on minimalistlik, modernne ja asine – nii nagu on ka Barri ja Janeti suhe.Koos on mees, kelle päevad on täis kohtumisi, glamuuri, mida organiseerib ja suunab Janeti 24-7 pühendumus, kus kuudest on saanud aastad. Ning sõprus, milles on pühendumust, hoolt ja lihtsust ühest küljest raamistab, teisalt täidab mõlema tegelase elu. Tegu on suhtega, mida pole kunagi tunnistatud, mis ei saakski olemas olla, kuid toimib ikkagi samadel printsiipidel kui neil paaridel, kes peavad leidma aega, et lõppeks leppida lahkumineku ja kaotusega.

Shelley ja Bobby on lahutatud ja olles hotellitoas, püüdes Hispaaniasse puhkusereisile sõites ja kokteilidesse ja ajalehte uppudes otsi kokku tõmmata (sest piletid olid juba välja ostetud). Ning üht-teist, millest kumbki tahtis kinni hoida, et kaaslast enda juurde jätta, vajas veel jagamist ja selgeks rääkimist. Saab üldse olla liiga palju alkoholi või liiga vähe kirjandust, kui hing on valu täis ja loobumine puudutab, ehk võtab kaasa tükikesi ka enda hingest? Ja kuhu tundesõnad aja jooksul kaovad? Saab selles süüdistada vaid baarist kostvat tantsumuusikat ning vestlust oma sisenemisega katkestavat kelnerit?

Ning võib naerualuseks seada Angela püüdu leida kaaslane, kellega olla koos nii heas kui halvas, õnnes ja kurbuses. Kas tegu või tegematajätmine, loobumine kui tegu – kumba neist peaks väikese kõõrdpilguga vaatama, kui üldse peaks? Ons siis Toby meelehärmist tingitud iroonia põhjendatum kui Angela usk ja lootus, saades ise ka aru, et olukord näib narr ning suur pole võimalus, et see narrus jääks viimaseks omalaadsete seas. Ja mida arvavad kõik sõbrad-tuttavad-linnarahvas? Millal saab isiklikust avalik?

Ehkki armastus on inimese sisemine tunne, annavad teod talle ilme. Ons siin taga siis oskus ja pädevus, suutmatus ja pelg, hetke nautimine või enesepiin, mis liigutab ja puudutab, kuid kõrvaltvaataja tõlgendab lähtuvalt enda kogemusest, väärtustest, maailmapilgust. Võib võtta naeruks või hukkamõistuks, mõistulooks või kaasatundeks, kuid seda täpselt hetkeni, mil enda hing, süda ja tunne on turvaliselt puutumatu. Mis puudutab, paneb vaikselt vaatlema, püüdu näha vajadusi ja põhjuseid, kust on loodud seesugune kord ja kulg ning hinnangud kortsuvad pihus – need on kasutud.

Kiitus tantsijatele!
Kiitus lavastajale!
Kiitus näitlejatele!
Kiitus kunstnikule!
Kiitus neile, kes olid abiks!

Ja ma tean, et ma enam ei suutnud olla, sest kaua ma ikka enese üle irvitan, kui muid väljapääse ei näe – sellest ka mu vajadus ühtlasema ja veidike kiirema tempo järele.

-100%

2011-11-20T19:55:00.005+02:00

Täielikult miinuses. Ilma igasuguse naljata. Ma ei tea, ma ei tea. "See" tobe juhus on võtnud minult igasuguse tahte oma valikute juurde jääda ja edasi toimetada - pigem leiaks mingi teise viisi, mida kaasa ümiseda. Suhteliselt masendav on olla ja praegu ei näe lootuskiirt, et läheks paremaks. Ühe asja paneks praegu stopi peale, teisega püüaks tiksuda kevadesse. Ma ei tea, ma ei tea. Ja asi ehk polegi nii väga vaid vaimus, vaid mul on füüsiliselt halb olla ja lihtsalt ei jaksa. Õhku ei ole. Halb.

Mis must saab, mis nüüd saab... Ma ei tea.

2011-11-19T22:27:00.002+02:00

Vuuh, nii armetult tegevusetut päeva pole enam ammu tunda saanud. Ja ometi - hommikupoolik oli paljulubav. Neli töötundi jääbki vist vaid neljaks töötunniks. Ehkki vajadust oleks ju vähemasti neljakümne nelja järele - aga mis sa teed, vaene aeg, kitsad olud. Ja eks meil kõigil ole oma inimlikke nõrkusi :)

Ja seda siin oli vaja, et oleks midagigi.

:D

Hääd elu meile kõigile minu poolt!

...see ilge mõrd...

2011-11-17T07:50:00.000+02:00

Audru Jõelaevanduse Punt/ Audru Jõe Blue

2011-11-17T07:48:00.000+02:00

Alustagem hommikut reipa reageeringuga!

Marko Matvere - Tähed teavad

2011-10-27T09:38:00.000+03:00

Taevasse

2011-10-27T09:31:00.002+03:00

Kui ma olin veelgi õrnemas eas kui praegu, uskusin, et hinged, kes maalt lahkuvad, lähevad taevasse tähtedeks. Nüüd on lühikese aja jooksul üks tuttav ja teine eriliselt armas täht taevasse lisandunud. Ja mul läheb aega ja pisaraid, et sellest päris-päriselt aru hakata saama.

2011-10-27T08:58:00.003+03:00

"Vastan samaga", aga nii ei teha ja juba mu südametunnistus piinab, et mida ma siis näidata tahtsin ja miks ma seesugune tropp vastu pidin olema. Mina ju tean, kuidas on sünnis ja kuidas tuleks, aga trots ja vimm oli nii suur, et ei saanud tegemata ka jätta. Kõige õigem oleks ehk olnud üldse mitte reageerida, väites, et "Ma ei teadnud ju!". Ja küllap ainult mina ise saan aru, et ilgelt nõme tegu oli. Aga tehtud ta sai ja hakkama peab nüüd saama.

aga järjekindel

2011-10-19T15:52:00.002+03:00

Mul oli täna jälle hetk, mis taipasin, et olen ma alles visa (kui nüüd selle nurga alt tahta olukorra peale vaadata), kes tahaks, võiks kasutada ka teist neljatähelist sõna, milles l ääristab o-d. Ja ehkki ma sain aru, et nii ei saa, ei saa ma aru, miks ei võiks nii saada - milleks kõik see elektroonika, andmebaasid, süsteemid ja kõik muu, kui tegelikku, igapäevaelulist, tolku netu.

Aga õnneks on mul (vähemalt) üks tuttav ka, kelle kohta võiks lausuda: "Tütarlaps, Te pole normaalne!"

Mugistan maiustada kommi-šokolaadiga ja algan jälle otsast peale...

tarkuseterake

2011-10-15T19:10:00.003+03:00

Lugesin enda ühe eelmise aasta koolituse materjale ja seal seisis:

"Igasugune eeldamine on ämbrite ema."

(Viljandi)

Vaat siis.
Jutt täiesti õige.

romanss

2011-10-15T16:26:00.001+03:00

http://youtu.be/em5Pi9S6bj4

Ai-ai--aiai

2011-10-13T17:15:00.004+03:00

Hmm...

Ma mõtlen, et...

Noh, kui mulle lubatakse, et vastust tuleb tänase päeva jooksul, siis pean mina silmas ikka tööpäeva.

Ja ma tean küll, ettegelikult... tegelikult öösiti ei kirjutata, aga... aja sättimine oleks olnud oluliselt keerulisem ning nõudnud enam. Ja mõnikord on kirjad lihtsalt info vahendamise vahendiks, eeldamata vastuseid ja kommentaare.

Kuid kui ei meeldi, kui ise nii ei tahaks, kui kõik keerleks vaid enda ja oma tahtmise ümber, siis oleks ju puhas tohuvapohu. Inimene peaks ju ühel hetkel mõistma, et kõik ei ole nii lihtne kuis näib. Ja puhast valget, puhast musta, eitust-jaatust, rünnakut ja kaitset ei ole olemas, alati on midagi veel. Ja sõnasabast kinni hakata, laiemat hoomamata - ai-ai-aiaiaiai.

Needsamad ai-d panen ma ritta ka siis, kui toimub miskit, millelt on vaja saada tähelepanu ära ja suunata sinna teine pilk, luua distants ja väikene võõristus. Toimib - heatahtlik ja muigamapanev viibe.

Ja nende erinevate lõikude ühenduspunkt olen vaid mina, sest mina ise tahan, et mina ise oleks ja et minul endal oleks minu enese tahtmine olla vahel kui kolmeaastane ja mitte kasvadagi sellest east välja - parajalt paks ja parimates aastates.

:)

Muuseas, ma tean nüüd, kes on K. ja K. lemmikõpetaja.
Ma küll püüdsin laveerida ja siluda, et eks see ole, kes kohal on.
Aga ei.

Haistan, et seekord oli tegu odava populismiga.

Usun ma jee - nalja siin ikka saab,
aga parem küll ei pruugi hakata

:D

Ma lähen nüüd teatrisse ja loodan, et on "sjuper!"

o-jaa

2011-10-13T00:32:00.002+03:00

Kui keegi tahab mind kunagi endast välja ajada, siis võib ta tundideks end voolava vee alla unustada, samal ajal, kui mina püüan magama jääda ja loen juba tunde, et kui vähe ma magada saan. See ajab mind marru ja põhimõtteliselt on tunne, et ... no ja magada ka tahaks. Juba töölt koju tulles oli uni. Ja nüüd ka ei saa, sest see vesi lihtsalt lahmab ja ma ei kuule muud ja ei oska kuulamata ka jätta. (ja vist vahet eriti poleks, kes selle vee on unustanud lahmama, sest egas inimene ei lahma, vesi on see, mis oma lahmamisega marutama paneb). Ja homne päev on ka ülipikk ja eeldatavasti pingeline.

vastik, vastik, vastik.

Hea õpetaja kuu

2011-10-12T06:07:00.003+03:00

Õpetajate päeva puhul kirjutasin ja ehk kusagil tuli see ka veenvalt ettekandele :)

Viivi Luik on kirjutanud: „Haridus ongi vististi aru saamise ja vahet tegemise oskus. Pidev teelolemine iseenese mõistmise ja teiste elusolendite poole, huvi elu vastu, oma peaga mõtlemine ja oma südametunnistuse järgi otsustamine.“

Kool on kui ühiskonna väiksem vend – vähendatud mudel, kus on lubatud proovida, katsetada, eksida ja siis uuesti proovida ja uuesti eksida. Ikka selleks, et saaks päriselt aru ja oskaks näha ning vahet teha sellel, mis on näiv ning sellel, mis on päris, päriselt.

Koolis võime me küsida, võime avastada, võime mõelda ja otsuseid teha ning oma valikuid põhjendada. Ja kui juhtubki, et esialgu ei näe päris täpselt, ei saa aru, ei mõista käitumise ja otsuse tagamaid, siis siin on inimesed, kellelt saab küsida, kellel on enam kogemusi ja teadmisi, kes on juba need nn ämbrid ja apsakad selja taha jätnud, milles meie, noored, alles kolistame ning millega piike murrame.

Tänu sellele, et koolis saavad kokku noorte ja laste julgus, uljus, tahe ja mõnikord ka jonn ning õpetaja kogenud pilk ning mõistev, toetav ja huvi tundev loomus, on meil siinsamas võimalus kogeda ja õppida niimoodi, et siit edasi minnes mõistame paremini ennast ja ka oma kaaslast. Ning suudamegi üheskoos toimida niimoodi , et oleks hea ja aus – saaks olla päriselt ise.

Vaat siis. Eks aeg annab arutust ja aru. ;)

Paneme neti ühte kappi!

2011-10-11T15:23:00.003+03:00

Küsimus: "Mis vahe on rock- ja jazzkitarristil?"
Vastus: "Rockkitarrist mängib nelja akordi tuhendele kuulajale, a jazzimees vastupidi."

:)

Nüüd on mul jälle oma internet ja telekas ja telefon ja ühendus tuleb kapist. Päris vahva oli juhtmel järge ajada ja näha, et ta läheb kappi ja sinna ta jääbki... aga mitte enam, nüüd tuleb ta kapist välja, otse minu tuppa.
Nalja saab nende ühenduste ja tehnikaga.

10.10.11

2011-10-10T18:59:00.003+03:00

Vaat, kui ajateenijal teenistus lõppeb või kui ta vahepeal koju juhtub käima, siis võib kuulda fraasi: "Meil seal sõjaväes..." Nii on minuga ka, nüüdsest alates ei pruugi harvad olla hetked, mil ma pean tõdema: meil seal koolis või meil loengus või muud seesugust.

Aga see ei olegi väga oluline, tegelikult tahtsin jagada kogemust, kuidas on rõõm ja suisa suur rõõm näha enda-laadseid tüüpe. Et kui ma esimesel koolipäeval ei jõudnud poodi ja kirjutasin oma kõrgkooliõpingute lõppu tunnistava dokumendi paljunduse peale, sest et ma polnud ju ka eelneval nädalal või kuul käinud kooliasjade ostmise laadal, siis oli vahva näha, kuis peenest ridikülist kaabiti välja elektriarve või mõne muu kirja sees olev infoleht/pahn, siluti see sirgeks ja konspekteerimine võis alata. Äge! See on keskkonnasääst ja sisu. ;)

2011-10-08T20:52:00.002+03:00

Saatusevigureid ka: kes teab, see teab, kuidas ma (seoses sisseastumistega) ühe (ja vahest enamagi) meesinimese suhtes kulmu kortustasin ja vingusin, et oli teda vaja - võttis vaid mu koha ära ja siis lõpuks loobus, ei kasutanudki talle pakutud võimalust. Nüüd on lugu seesugune, et täna pidin (ja tõesti pidin, sest teised kõik olid juba ära võetud, ehk siis grupitööks kaaslased leidnud) eelpoolmainitud hingega koostööd tegema. Vaat siis, missugused varjatud (ehk isegi informaalsed) õppetunnid :)

Esimene päev

2011-10-07T06:02:00.003+03:00

Ülikooli-juttu ka.

Päevale andis tooni kätte buss, millega ma ülikoolilinna poole vurasin - poolel teel peatas bussijuht bussi ja väljus. Kuluaarides teati rääkida, et bussi kumm olla katki läinud, ise ei näinud, aga bussijuht midagi toimetas küll. Siis ma hakkasin juba kella vaatama, et ei tea, kas jõuab-ei jõua. Poodi vihikut ostma vist küll ei jõua, aga loengusse peaks kenasti jõudma. Jõudsingi. Isegi niivõrd õigel ajal, et minule, erinevalt neist, kes tulid veidikenegi hiljem, jagus istekohta.

Vaherepliigina: hämmastavalt palju oli tuttavaid nägusid, kes kusagilt tänavalt, kes mõnest teisest koolitusest jne.

Loeng, see esimene, ise oli tore, kordav, kuid sealjuures sisukas. Mõnus. Loengut luges sümpaatne ja pigem vaoshoitud naisinimene, kes pani meid väiksemate ja suuremate grupidena tööle, lubas sobival hetkel kogemust jagada. Ka loengu/tegevuse ülesehituse poole pealt oli üht-teist kõrva taha panna. Ma vaid loodan, et see samas vaimus jätkuks.

Teine loeng, mis sisustas meie õhtueelse aja, suutis meid kõiki vist vihale ajada ja kulmu kortsutama panna, kuid küllap see oligi eesmärgiks (vahendid ja viisid olid vaid veits liialt palju alandavad ja materdavad, kuid - saame üle!) "Mis passite siin, mis te vahite siin, mingi neandertaal oled või, ürgajast, sul ei olegi seda või - mingi nõme oled või..." ja seda kõike niimoodi, et saadaks p...! Aga täna on jälle päev, eks paistab, millega ja missuguste omadussõnadega me isikuomadusi võib veel kirjeldada. Abiks ikka.

Poeedirahu

2011-10-04T10:55:00.003+03:00

Eile, lastes pilgul käia naabertoa raamaturiiulil, jäi silma ja sii juba ka näppude vahele Andrus Kasemaa kogu "Poeedirahu". Kui pilgus ja näpus, siis, et oli aega ja võimalust võtsin kätte ja nautisin neid justkui logelemise, olemise, heinaspikutamise ja pilvevaatlemise tulemit. Nautisin korra ja siis korra veel. Ilus, puhas, aus, vahetu ja armas (selle sõna kõige lihtsamas ja puhtamas tähenduses) oli see hetk.

Ja ehkki ma tegin nägusid, siis oli see rohkem niisama - pettemanöövriks ja vigurdamiseks, kui võtsin ta kätte, sest egas nimi ju tühi ja tundmatu ei olnud. Ikkagi ühtepidi koolivend ja teist pidi kursakaaslane ja siis veel oleme korduvalt ja korduvalt rongis kokku saanud (mina olen alati ennem peal olnud ja tema oma kaaslasega on alati veel peale jäänud). Ja siis, ja siis olen ma ju kiiganud ka siia, külla, mis on täis leski, mahajäetud maju ja rebaseid. Ja siis ma, just õige äsja, lugesin Värskest Rõhust Brita Meltsi märkmeid Ott Kiluski loomingu kohta, kus oli samuti Andrus Kasemaa loominguga puutepunktid leitud (võib-olla pole puutepunkt just päris täpne väljend, kuid vastuoksused või ääristused oleks oma tähenduse mõttes vastupidised, seetõttu jäin puutepunkti juurde).

Poeedirahus oli palju olemise ja meeleolu, ka laadi kirjeldusi, mis on puudutavad ja omased. Mitte lihtsalt, et laisklemine ja logelemine, pilvede vahtimine ja rohul pikutamine, vaid ikka kuhugile kulgemine selles näivas mittemilleski - kadudagi "kuhugi endarahusse ära", jõuda iseendasse. Mis on niivõrd palju kättesaamatum ja sügavam, et näibki tühisusena. Ja tõesti, selleks, et mõista, peab seda väärtustama, kogema, samas suunas liikuma.

"Aga siiski, õhtul oli ni hea ja rahulik vaba uni
justkui oleks midagi head teinud"

Lõpetuseks minu elise päeva lemmik, mis ehk võtabki kenasti kokku eelnevate kuude ja päevade soiu ja suinamise, natuke (enese)irooniliselt nagu ikka.

Laisa hinge laul

Laulda vaid ihkan ja armastada
Lapsest peale lammas
Kõik läheb meelest,
kõik läheb meelest
Ja see ongi nii hea,
sest ma ei ole soustikauss,
yeah
Ei mu hing pea meeles paha
ega olegi selleks loodud,
et pidada pikka viha,
mis väsitab ära kõik päevad
Ei vihka ma kedagi iial,
sest mu hing on
vihapidamiseks liiga laisaks loodud
Mis ongi kõige parem vist,
kui oled nõnda lammas

vigurid

2011-09-22T21:52:00.002+03:00

Tegin paar vigurit ka - nüüd on jälle "huvitav". Loodetavasti unustan ja siis, kui on vaja, saan teada. Muidu on kõik ok, talu veel ei ole - korda teha midagi ei saa. Väga hea, väga hea. :)

Meeleolukuusikat leiab siit: peedukass.com - nimi ja helid olid tuttavad juba raadioeetri kaudu, kuid Django Bates´ kontserdil nägin ja sain päriselt osa - oli hea energia ja veenev esitlus. Samas: aida saalis taipasin, et mina olen ikka pigem teatrivaataja - mulle on vaja edevust, esinemist ja rolli. Saan aru, et ma ei võtagi laval olevaid inimesi üks-ühele üle, minu jaoks on tegu heade tegelaskujudega, karakteritega. Ja mulle sobib eelpoolnimetatuga kaasas käiv distants väga hästi.

Django Bates pakkus suurepärast tantsumuusikat - kahju oli istuda, oleks tahtnud natuke enam tõmmelda kui vaid varbaviibe või peanoogutus. Muidu, nii laias kui ka kitsamas plaanis oli sjuuper-supp! ;)

mine metsa!

2011-09-21T00:36:00.005+03:00

Ma ikka tõesti ei saa asjadest aru... ma püüan paljutki mõista, kuid kusagilt jookseb ka minu mõistmise/taluvuse piir ja siis on kohtumõistmine järgmine samm. Selle juurde, et inimesed on erinevad ja suhtluses on alati kaks või ka enamat aktiivset ja passiivset osanikku, jään ma ikka. Kuid igas konkreetses juhus on oma aga-d. Ma ei eita oma süüd, sest tõesti-tõesti, olen ma teinud "martlaari", ehk (nagu ma nägin või kuulsin rahvusringhäälingust) heideti ka temale ette liigseid lubadusi. Ja nüüd ma saan oma veast aru, küll. Kuid kui mulle väidetakse, et usaldus on null, siis miks võin ma praktikat teisiti tõlgendada. Ma loodan, mõlema poole huvides, et ehk oli see vaja lihtsalt välja öelda ja suudame edasi kulgeda õrnas miinuses, kuid ... Kuid kui päris aus olla, siis mind ei kurvasta see teadmine, sest see välistab võimaluse, et "headus looks kurjust". Konkreetses situatsioonis kuulasin ma ära ja püüdsin seletada, kuid nähes, et ei kuulata, siis loobusin, manades näole kurva-mõistva ilme, kinnitades seda sõnadega, et "püüame ikka hakkama saada" ja väike-kurjam minus plaksutas käsi, et "ongi metsas see, mis metsa poole kiivas oli - tehtud!" Ma ei tea, kas see lugu on selleks korraks juba lõppenud või saab mustema järje, kuid...

(siinkohal jääb mõte katki, et kui palju oleks ma nõus end ohverdama ja kas ning milleks ma valmis oleks või olema peaks - tegelikult ei tahaks üldse enam kompromisse teha, trambiks jalgu ja kui vaja, korjaks end kokku ja astuks eemale - nelja tuule suunas. Mul on hea meel, et mul on nüüd mu kool, mis lubab olla eemal. Ja siis on puhtad päevad, kus saab lugeda ja vajadusel mitte olemas olla)

vananaiste suvi

2011-09-20T09:37:00.002+03:00

päevavalguses

elatud ja kogetud

meeletus ja arm

päevaalguses

tundmiste ääretuses

meelisklemas

eilsesse jäänud

tegematus,

tehtavus,

võimatus ja

võimalikkus -

vaikselt veerevad

kaasa ja hoiavad oma

pehmes süles

igapäevase elu

imelisuse

siidniiti.

ilu

2011-09-19T05:35:00.000+03:00

ok.

2011-09-18T13:57:00.003+03:00

mina ei ole süüdi, ausõna!

ja ma tean, et see läheb mööda - jää endale kindlaks ja kõik ongi ok.

veidike valus on see huumor, mis toime pannakse, aga pole hullu.

saadagu hakkama!

seesuguseid teemalahendusi ei usuks, kui ise ei näeks.

ja ma naeran - naerame võidu!

;)

12.09.11

2011-09-12T20:04:00.003+03:00

Aknatagune on vihmast hall, tassis aurab sidruniga tee ja sissepoole jääv on liigutades ai-kui-valus. Hämmastav on see, et alati, absoluutselt alati, saan ma oma näruste mõtete tasuks mõruvalusa nähvaka vastu näppe. Enesekontrolli küsimus.

Teisalt on päris tore ja vabastav olnud iseenda üle ironiseerida... nii ilus, tark ja osav - daa, mida iganes. Minus vist ei saa kunagi sel määral eneseimetlust olema, et ma peaks kunagi päriselt ka niimoodi arvama, mitte et põhjust ei võiks olla, aga miks peaks inimene endast niimoodi arvama. Vastupidiselt ka ju ei pea, aga... katsugem nüüd lihtsalt olla.

Niipalju on nüüd ka muutunud, et see, mis varemalt ärritas ja harja punaseks ajas, ajab nüüd vaid iseloomulikkusena muigama ja üha enam itsitama. Ma ei saa paljust aru, aga kui on, siis on.

Küsimusi muidugi on, aga vastuseid ju ka on. Vahest on lihtsalt vaja ära küsida, et siis hakata ise vastust leidma... nii lihtne on olla laisk, nii mõnus on uurida ja teada. Aega on ainult vähe. Ja pea on vahest liialt paks, täis tuubitud rumalust ja hirmu. Aga muidu on kõik ok.

kes on pildil?

2011-09-08T07:22:00.001+03:00

Siinsel pildil on küll tuttav ruum ja tuttavad tegelased :)

2011-09-01T22:07:00.002+03:00

et kell üheksa tartus olla, pean ma kella viiest ärkama, et jõuaks kaheksaks linna ja siis tunnike niisama eikusagil olla. gut!

ja üha enam, saades teada ka skeemi, ei taha ma seda kadalippu läbida... mul läheb lihtsalt süda pahaks ja kops üle maksa.

ma arvan, et ma kõnnin sama targalt tagasi ja läänerindele jääb muutus tulemata. lihtne. üks mure jälle vähem. mul on ainult halb, et ma oma suud pole osanud pidada, sest ma olen nii tahtnu, ja on inimesi, kes mulle kaasa elavad. aga põhjusmõtteliselt... loll, naiivne, roheline ja üldse liialt heakene - tsiteerides klassikuid.

Nõiaring

2011-08-31T20:51:00.003+03:00

Mulle tundub, et minuga viidi eile läbi sotsiaalne eksperiment, mille tulemiks oli: noor, roheline, naiivne, tümminud, ja üldse liiga hea. Ma pole kunagi seadnud headusele määra: natuke, väheke, palju, liiga, liiga palju jne - kuidas on see üldse võimalik, mida tähendab "olla liiga hea", ma ei tea.

Olles eilsest liigutatud ja raputatud, vahtides ööd ja hommiku algust, tegelesin ma samuti sotsiaalse eksperimendi ettevalmistamisega. Ma arvan jätkuvalt, et ma tegin head tööd ja kui vana asi töötab, siis tasubki seda kasutuses hoida. Täna, tutvustades oma ilmaimet, tehes seda nii nagu ikka tehakse (mulle) ning läbiviimisega peegeldades suhtluskaaslast ja taotluslikult segades rolle, jõudsin ma selleni, et minu ilmaimele heideti vaid pilk, lausudes mokaotsast "me oleme seda varem ka teinud". Ja nii ongi, me oleme seda varem ka teinud, me lonkame oma jalga ja nii jääbki. "Minul on vaja teha, minul on vaja minna, mina tegin, lõikasin välja, otsisin välja, panen seinale, panen igale poole, teen, mis tahan ja olen ainult ise " Ja minu küsimuse peake, kas sul sinnapoole asja ka on, vastati, tegelikult ei ole, aga mille kuradi pärast sa siis sinna ronid, mida sa raiskad oma ressurssi - mõtle natuke ja leia teisi lahendusi. Aga ei saa, sest jutt on ees ja kõik peab olema nii nagu on ja nii on nagu on alati olnud ja alati on olnud nii nagu mina olen tahtnud ja nii olen mina tahtnud, sest nii on alati olnud, nii on mulle mugav ja käepärane, sest nii olen ma tahtnud. Nõiaring.

Eeloleva olukorra põhjal ma ei usu oma liialt hea olemisse. Ja kui mul on ükskõik, siis ongi mul ükskõik, aga ükskõiksus on kõike muud kui liigne headus.

2011-08-26T16:23:00.003+03:00

Appi, ma juba lõikan ja kleebin - see nädal ei ole mulle hästi mõjunud.

Juhuks, kui keegi sellest veel pole aru saanud.

võetagu teadmiseks!

2011-08-25T00:38:00.002+03:00

Välajvõte ühest tööst (tegu on sissejuhatava lõiguga):

"Raha on inimeste, olenemata vanusest, elu lahutamatu osa, mille nimel tehakse tööd, et oleks võimalik nautida erinevaid hüvesid. Seda kasutatakse mitmetes erinevates vormides ja situatsioonides. Tihtipeale on raha ka peredes põhiteemaks ning sellel on suur roll inimeste isklikus kui ka sotsiaalses elus. Samas oma laiahaardelisuse tõttu on raha mõiste raskesti defineeritav ning abstraktsuse pärast ka raskesti aru saadav, eriti väikelapse eas."

"Küsitletavad teadsid tunduvalt paremini mõistet „kallis”. See tähendab, et lapsed seostasid seda sõna raha ja raha kogusega. Kuigi oletasin, et lapsed teavad sõna „kallis” tähendust, vastasid ainult alla poole intervjueeritavatest õigesti. 3-5aastased lapsed ei teadnud peaaegu üldse selle mõiste tähendust, kuid alates viiendast eluaastast oskasid lapsed paremini antud mõistet lahti seletada. Sellise tulemuse, et lapsed teadsid paremini mõistet „kallis” kui „väärtuslik”, põhjuseks võib olla sõna „kallis” suurem kasutamissagedus lapsega kõige enam suhtlevate inimeste ehk vanemate poolt. Enamasti seletavad ka vanemad lastele eseme kallidust stiilis: see on kallis, maksab palju raha ja me ei saa seda osta."

Ma ei oska kosta enam miskit.

ei ole olemas

2011-08-22T13:22:00.006+03:00

Ehkki ma olen korduvalt väitnud, et ma olen loll, siis nii loll ma nüüd ka ei ole - otsigu teist lolli.

Ja kui olengi, siis... mis siis, ikka ei ole.

Ning kui kell 11 päeval vajab päev õigekstimmimist, siis ju ka pole kõik päris ok... või mis?
Aga joonde ta sai ja nii ta jäägu - toreda ja emotsionaalse ülereageerimise ja peaga vastu ust tagumise asemel tuleb malbe lambapäisus ja sinisilmne usk, et kõik on ok. (mõttes olen ma peegli ees juba silmade volksutamist harjutamas) ;)

Käisin täna pügalas ja vahetult enne seda, kui käärid oleks saanud nurka visata, lausuti mulle: "Sul on siin nii toredasti pruuni, loomulikku tooni, siis viskab vahele roosakat ja mingi nurga all on halli läiget ka." Sääne lugu ka.

Ja siis veel: ma olen juba mõnda aega silma peal hoidnud, täna üle vaadates ei suutnud mina oma silmi uskuda - lännu. Lihtsalt ei ole enam olemas. Kuidas on nii võimalik??? Just sel hetkel, kui ma olin nii kindel. Ütlesin juba, et ei ole, justkui pole olemas olnudki, aga ometi ju oli. Ja see visioon oli nii armsaks mulle saamas.

Ning otse loomulikult on olemas üks teine süsteem/arvutiprogramm, mis on targem ja järjepidevam kui ma. Siinkohal: ma (juba) enam ei viitsi.

Nüüdseks liigub kell juba 11 peale õhtul ja ... hirmus pikk on see päevake olnud. Ja, ahjaa, programm oligi järjepidavam, aga vastupidises suunas. Põhimõtteliselt olen ma tagasi alguses, aga usku on lihtsalt vähem, väga palju vähem. Aga ma loodan ja palun, et usk tuleks tagasi. Mis muud saan ma teha? Usuga koos ka teadminie, kindlus, tasakaalukus ja rõõm, väike ja lihtne rõõm.

2011-08-21T18:42:00.002+03:00

Ma tean üht lugu sulelisest, kes maandus tõrvatud katusele ja siis oli hädas: nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti.
Siis tean üht lugu kabjalisest, kes ei suuda kahe heinakuhja vahel valida ja võibki nälga jääda.
Ja kõige valusamalt elan läbi lugu kahejalgsest, kes on lihtsalt portsu otsas ja omadega nii kaugel, et kasutab oma situatsiooni määratlemiseks ja otsuse tegemiseks mõisteid "lõppväärtus", "vahendiväärtus", "parim variant", "ainuke variant" ning püüab välja selgitada enese jaoks eesmärki, vahendeid, prognoositavat kulu ja tulu ning kõige selle kohal kumiseb mõte põhiülesandest.
Isegi oma kättesaadavuses ja lihtsuses on olukord liialt keeruline.

Vot on oskus.

kui meeleolu, siis ülev

2011-08-20T21:48:00.002+03:00

ma naersin ja siis, ma naersin. mõnus. äge.

mine, koli

2011-08-18T00:34:00.004+03:00

Sattusin eile Liiva tänavale käima, seal on taas augustikuine pakkimine ja siis tuli jutuks, et kes ja kuhu kolinud on. Või midagi seesugust. Ja kui jutuks ei tulnudki, siis mõttes oli ikka. Minu etteaste:
Vaimastvere, Päde - Kassinurme
Kassinurme - Vana-Võidu (nädalajagu)
Vana-Võidu - Viljandi Oma kodu
Oma kodu - Kalvi tn ridaka teine korrus
Kalvi tn - Männimäe algus
Männimäe - Kassinurme
Kassinurme - Tartu (Luunja tn vms)
Tartu - Kassinurme
Kassinurme - Tartu (Anksuga ühe pässi korteris)
Tartu - Kassinurme
Kassinurme - Viljandi (see pole kolimine, vaid pikk külasolek Malle&CO juures)
Kassinurme - Tallinn (Räägu tn ühikas oli kohe soodsaim variant, sealt polnud enam odavamasse kohta kolida, jätkub külastusaeg Viljandis: Turu tn, Lossi tn torniga majad, erinevatel korrustel)
Tallinn - Viljandi Lossi tn
Lossi tn - Liiva tn
Liiva tn - Põhja pst
Põhja pst - Kauge vms kant
Kauge - ...

.... ruudukujuline kollase laudise ja kauni loodusvaatega kodu.

:)

veel üks lugu

2011-08-16T21:22:00.002+03:00

suike nagu rokimees ;)

2011-08-16T21:10:00.003+03:00

ise tahtsin... ise tegin... väga maitsev!

üks lugu

2011-08-16T20:57:00.002+03:00

Mari alguse ja lõpu naer sobib siia vahele päris kenasti. Lugu ise on ka elus.

...taevasina...

2011-08-16T11:05:00.002+03:00

vahelduseks veel rohkem head muusikat

veel magusamaks?

2011-08-15T20:34:00.003+03:00

Aga palun.

Meeleoluloomeks veel: palju-õnne-mulle-kõigi-poolt Mari-Leen ja mu lemmik-kitarristimängija Andres.

Ja aru ma ei mõista, miks ei ole või kus on üleval mõnigi helindatud liikuv pilt kaunihäälsest Triinist ja eelpoolnimetatud kitarrivirtuoosist. Nemad võiksid küll oma eheda kokkukõlamise plaadile panna ja küll ma siis ostaks plaate, sõpradelegi, ning kuulaks, kuulaks ja siis veel kuulaks ja siis... siis ehk enam ei olekski vaja kuulata.

kollane kass, las jääda see luul

2011-08-15T17:05:00.001+03:00

mulle meeldib selle video rabedus ja eetrihäired.

ja... siis pole vajagi:D

2011-08-15T12:09:00.005+03:00

Sisseastumise lugu ka: teatavasti käisin ma vestlusel, sain teada oma tulemuse, kinnituse sisetundele ning tegelesin ülesaamise ja positiivsete plaanidega, jättes selle valdkonna täiesti kõrvale. Täna, mil on seesugune joonetõmbamise päev, otsustasin, et annan ka väljaspoole teada oma mõtetest ning kinnitasin oma loobimise. Enne seda aga vaatasin üle seisu - et kui palju ja mis maal. Kui eelmisel aastal esimese viie seas muutusi ja liikumisi ei toimunud, siis sel aastal küll ja põhimõtteliselt - Läänerindel muutusteta. See joon on nagu mu vari, millest ma üle ei hüppa.

Minu jaoks on tegu lihtsalt lootusetu ja naeruväärse olukorraga, milles ma ei saa isegi korralikult vihane või pettunud olla, lihtsalt jabur. Ilkumismaterjal, millel ma ei saa ju lasta oma meeleolu rikkuda.

Hästi!
Ja ma rohkem seda armi ei näpi, hakkan hoopis käsitööliseks.

või siis ei hakka.

2011-08-12T21:15:00.005+03:00

Mõnikord, fotosid vaadates, tuleb sisse tunne, et tahaks olla ise kaamera taga ja egoistlikult jäädvustada vaid mälupilte. Jääb vist tõdeda, et õnneks ma ei ole, on hoopis lahke hing, kes teeb ja jagab.

Ma pööritan vaid silmi ja tänan taevast. :)

ja siis õige pisut olen nukker ja kurb ja
kuri iseenda peale,
et tunnen kadeduseussi kasvamas.

Või polegi tegu kadeduse, vaid lihtsa tõdemusega, et kuidas saakski püüda püüdmatut, igat liivatera pole võimalik püüda ning liivakellas voo seismapanemine tühistaks oleva.

Kondase keskuses on praegu üleval üks näitus, kus iga pilt/maal on kui muinasjutt. Hetkes on lugu ja põhjendatus. Hea. Hea. Hea. Ja kui kõik on hästi, siis ei saa ju olla kuri ja kade, nukrust aga võib olla küll. Ma lihtsalt tunnen ta ära. Enesest.

cabaret

2011-08-12T11:07:00.000+03:00

"Ma räägin sulle lugusid. Usu mind."

2011-08-11T11:08:00.003+03:00

Tegelikult läksin ma raamatukokku, pärast seda, kui olin avastanud, et esmaspäeva asemel on juba kolmapäev ja raamatukogu on lahti, et laenutada Wintersoni "Kivist jumalaid". Kuid paraku seda teost ei olnud ning valisin siia raamatu pealkirjaga "Kirg" - ilmunud 1987, autori kolmas romaan ning Varraku 1998 aasta trükises on viimastel lehekülgedel kenasti ka K. Kaldmaa poolt paarileheküljeline saade kirjutud, kus võib seesugused faktid välja lugeda ("Saateks" olemasolu määras ka mu valiku).
Valik tehtud, raamat kotis, otustasin, et lähen enne koju minekut ka raamatupoest läbi. Ning seesama "Kirg" ootas mind soodsate raamatute riiulil - loomulikult ei hoidnud ma end tagasi ja rõõmustasin.

Ja nii see eilne päev möödus Napoleoni kaasaaegsete seltsis, talupoja ja kanade-kaela-kahekorrakäänaja Henri ja androgüüni Villanelle seltsis. Venemaa avarustes ja Veneetsia lõpututel kanalitel. Sõjatandril ja kasiinos. Kõik on üks, kõik on omavahel seotud.

"Sa mängid, sa võidad, sa mängid, sa kaotad. Sa mängid."

kusmasind

2011-08-10T10:39:00.000+03:00

aga ei valinud

2011-08-07T19:42:00.001+03:00

2011-08-06T21:39:00.001+03:00

hmmm....hmmmmmmmm

Mulle tundub, et mina olengi suhtlemiskääbik - ma saan sellest aru, aga ma ei leia teid, et end aidata, et paremini osata. Loodus pole mulle palju andnud.

hea

2011-07-25T10:23:00.004+03:00

Põhimõtteliselt on praegu peaaegu, et hea. Sest tundub, et pikemat aega olen olnud seal, kus hea ja halb saavad (ringjoonel) kokku - on nii, et on juba teisiti. Loogikageeniuste värk - teatavasti.

Maailm pakub õudu ja toredust. Unenäod üllatavad oma reaalsuse ja sürreaalsusega.

Üleeilsest ennustusmängust, mis on seesugune, et lööd raamatust suvalise koha lahti ja paned näpu ühele sõnale peale, ilmnes, et:
"Prospero kirjeldab olukorda saarel just selliste ülbete sõnadega:
Saarel siis
veel polnud peale tähnilise värdja,
kes nõial sündis siin, muud inimest
auks-ehteks."
(Janek Kraavi raamatust "Postmodernisimi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust")

Tänane lause eelpoolnimetatust: "Nimetatud teoses ei taheta taasluua ajaloolist tegelikkust, vaid elustada mingi varasema ajastu kultuurilist kogemust, narratiivset tunnetust." :) (jää või uskuma, et ongi kosmos, sest sobib ju suurepäraselt... ja ausõna, need teod järgnesid teineteisele - tänast lauset lugesin siis, kui kirjutasin. Ilus.)

Isikliku vaatenurga eriauhind on minu käes - ma veel vaatan, kas hoian endale või annan edasi, aga pai oli kaua oodatud ja kaunikene.

jaaniõis

2011-06-22T11:50:00.003+03:00

1) 9 erinevat õit, salaja korjata, jaaniööl padja alla, unenäos on tulevane.

2) jaanitulelt tulles, 9 õit, salaja korjata, pärg punuda, ristteel pähe panna, tagasi ei vaata, kõnelda ei või, kodus pärg padja alla, tulevane unenäos, hommikul pärg puu otsa, kui okstesse jääb, kindlalt pulmad tulemas.

Ma ükskord tegin, nägin mitut meest, kõik juba kooselus ja hõivatud - usku või mitte, võta nüüd kinni. Aastavahetusel rabasin puuhalge, tuli paaritu arv - sel aastal mehele ei saa (aga enam ei mäletanud ka, et kumba pidi oli)... olgu nimi, mis on nimi, tänavu aasta meest ei saa, tuleval sügisel, siis saad mehe parema :)

2011-06-21T00:15:00.001+03:00

Tänan, tänan, tänan!

Mul on rõõm ja au!

2011-06-19T23:19:00.000+03:00

Teate, mis - mina enam ei tea.

2011-06-17T22:40:00.002+03:00

Stiilinäiteid aastast 1997:

"Mul on väga tore klass, kuid kui ma ütleksin, et ka alati kokkuhoidlik, siis ma eksiksin."

"Ma arvan ka, et me kõik armastame tantsimist, aga erineval moel."

"Kui juhtub olema viieminutiline vahetund, siis on täitsa lõpp. Kui tund lõpeb, siis on kõigil sigimist ja sagimist. Algklasside pätakad jooksevad siia-sinna, õpetajad kiirustavad õpetajate tuppa. Mida pean siis vaene mina nende seas tegema? /.../ Lõpetuseks tahan ma öelda, et vahetunde on väga erinevaid. Mis sellest, et üks on liiga lühike , teine seevastu on pikem."

"Ise ma õpin küll ainult endale, ei kellelegi teisele. /.../ Väiksena õppisin ma küll mõnikord maiustuste peale, aga enam ma nii ei tee."

"Eile olin ma kodus ja enamuse ajast puhkasin, siis kui teised mu klassikaaslased Tallinnas käisid. Aga ega ma terve päeva ka ei puhanud, vaid ehtisin kodu jõuludeks."

"Direktori kabinetis vaatasid Õpetaja, Dierktor ja Õppealajuhataja mind väga kurjalt ning siis hakati mind igasuguste küsimustega pommitama, millele ma ei osanud vastuseid anda, sest neid ju eriti minu kasuks polnudki. /.../ Sellest loost ma õppisin päris palju. Esiteks ei tohi kunagi oma sõna murda (mida ma kahjuks olen veel teinud). Teiseks tuleb alati oma probleemid ise lahendada. Ja alati peab olema taskurätt taskus."

Õpetaja märkus ühele tööle: Töö võiks olla väga hea, kui poleks žargoonsõnu.
Seda märkust peaks meeles pidama.

2011-06-17T16:51:00.002+03:00

Oi, sõbrad - pöidlahoidmine on lubatud, sest ma ei saanud taas mitte vaiki olla. Vanad ja head tuttavad mõtted - ikka kirjutame ju vaid oma lugu :)

Mingitel hetkedel kahtlesin oma keelevõimekuses ka, ehk tungiv vajadus on teha tööd keele ja grammatikaga, muidu ongi nii nagu lasteaias - mina tulen eile meile, põttta-põtta-põrra-põrra.

Maal olles taipasin, et aina kaugenen oma tormakast ideaalist, et minu elu on raamatute lugemine ja kirjutamine - minu arvates terve aasta pole ma juba korralikult lugenud, on olnud selliseid toredaid hetki, aga ikka on mõtted mõne mure või kurjaga hõivatud ja kirjutamine tundus ka vahepeal mõttetu rapsimisena, milleks ei jagunud hetki. Küllap ta mul ühest öörmusest teise käib, nagu ka kõik muu, mis on mulle omane. :)

13.06

2011-06-12T23:46:00.002+03:00

Väga peen - meil siin Eestis on nii tore - presidendiproua tantsib väikelinna staadionimurul, üks president oma kaasaga istub vasemal käel ja teine president oma lastega naudib silmailu otse selja tagant, paar rida kõrgemalt. Isegi koolidirektor istub kaugemal, aga Kadriorg on ümberringi.

Pidu ise oli päris tore, aga minu parim tantsupidu jääb eelmisse aastasse, mil tuli esitamisele mu sünnipäevalugu ning tantsijaid saatis big band - mõnu oli seal.

Täna oli ka kauneid palu ja rõõmsaid külalisi. Kuid minu jaoks on ikka pipratera seal, kui ma näen 50 kraadse soojusega villaseid sukki ja veste, kuubi. Tore oli üks trupp, kes tantsis palja varba ja võimlemiskleitidega - seal oli minu tänane rõõm. Ja tore on ka see, et üha enam on kauneid lihtsaid linaseid kleite, värvilisi rätikuid ja punaseid sukki ja siis need väikesed tüdrukud, kes oma nukukesi äiutasid.

Väga vahva õhtupoolik - tantsupidu saab oma mõtte kätte siis, kui on vähemasti paarsada inimest laval ja on olemas mustrid, joonised ja võimalikult palju Kadriorgu :)

simmanist

2011-06-11T23:56:00.003+03:00

Ohoo, ma nägin ära tänapäevase simmani. Et milles on erinevus? Airi Rütteri karmi kõla järgi selles, et kui vanasti sai vaid ise tantsida, siis tänapäeval saab näha ka rahvatantsukollektiive esinemas.
Minu isiklik soov ja palve oleks: jääme traditsioonile truiks, sest muidu on oi kui halb. Tõesti. Milleks rikkuda head tantsupidu diktaatorliku tänitamise ja suunamisega. Laskem ometigi olla.
Untsakad on ju väga hea punt ja kõik oli väga hea nende hetkedeni, mil kriiskav naishääl hakkas kõlaritest mu pääle... ikka väga halb.

Ja siis muidugi see, et tantsumurule tuleb pingid vedada ja siis pärast huilata: teie taga on ka inimesed, tulge eest ... teame ju küll seda stiili "Mis te siin tantsite - rikute meie kontserdi ära!"

Vot seesugune simman siis. Ei jõudnud mina nii palju õlut sisse valada, et ei peaks praegu ülereageerima ja mitte jagama.

Järgneb...

Aga Untsakad olid atsakad - nii nagu peab. (Mina ei olnud lõpuni, loodetavasti nemad ikka on) :)

11.06

2011-06-11T10:52:00.003+03:00

Tõesti-tõesti, üksteist päeva puhkust ja üksteist tundi und tundub loomulikuna - aina magaks ja magaks. Magangi, päevalgi. Summa summaarumis on unetunde rohkemgi.
Mul on üks sõbranna, kes augustikuu poole pealt hakkas end ja oma organismi harjutama koolirptmiga - pani äratuskella hommikuks ning sättis õhtuseid olenguid. Ma imetlesin seda. Mul endal on ikka ühest äärmusest teise ning rütmist ei maksa unistadagi. Ehkki, maikuus seadsin oma toimetused nii, et südaööks oleks horisontaalis.

Ja mõelda vaid, mina, kes ma olen korduvalt meenutanud ja vahest ilkunudgi fraasi kallal "Tüdrukud, ärge jätke ütlemata!", siis võib aimata kuivõrd puudutab lugu, mis on kokku võetud niimoodi: "NII SAIGI valmis ehitatud oma riik - Eesti Ütlematajätmiste Vabariik.". Sest: "Ütlematajätmised kuhjusid, said üksteisest tuge ja aina kasvasid ning paisusid, haarates endasse minu perekonna, minu linna, minu maa ja lõpuks minu riigi, sellesama riiigi, milles ma praegu elan."
Ja kui ma vahepeal juba jõudsin mõelda, et kus on lugu, kuidas need killud omavahel kimpu köidetud saavad, siis - voillaa, NII SAIDKI.

10.06

2011-06-10T20:10:00.002+03:00

Hmm, ikka igat-sorti mõtteid rändab ringi: eile juhtusin ühes seltskonnas kuulama, kuidas põhikooliharidusega tegelane väitis, et kaks eurot ja mõned sendid peale tunnitasuna on liialt vähe. Iseenesest mõista, et vähe, aga arvestades taustsituatsioonina praegusi palgatasemeid, hariduse/kvalifikatsiooni olemasolu/puudumist, töö iseloomu ja muutujaid x, siis... minu arvates (vaadeldes selle olukorra peale väga subjektiivselt ning kõrvutades seda vaid minu enda aeg-ruumiga) väga nuriseda ei tohikski. Kuulu järgi pidi täna palgapäev olema, aga sellest oleks võinud aru saada ka taskust väljapunnitavate ja suule magus maitsevate õllepurkide järgi. Igaühel oma lihtne elu, oma muremõtete ja rõõmudega ning tegelikult see kõrvutamine, vaagimine, luubi alla panemine ja kontekstist välja kiskumine ei avita miskit, aga mis siin iks: ikka tuleb mõtteid pähe.

2011-06-07T09:26:00.003+03:00

Oh, on mõnus, ah, on mõnus - ma ei ole väga suur kuuma-sõber, aga et ma ei pea välistingimuses viibima, vaid võin seda vastavalt oma soovile ja vajadusele teha, siis mulle väga meeldib.

V. Luik, H. Rosma "Ma olen raamat" (Kirjastus SE&JS, 2010)

"Ja siiski, argipäev ja ime ei ole eraldi, vaid kuuluvad kokku. Võib-olla inimene elab ja kannatab aunult selleks, et õppida seda tervikut nägema ja iseendas ühendama."

"See on mulle väga üllatav, et sa räägid siin sellest, mida mina alati salaja olen igatsenud: et oleks keegi, kes mind LÄBI NÄEB ja just niisugusena, nagu ma olen, OMAKS VÕTAB. Et ei oleks võimalik midagi varjata. Ei oleks vaja arvestada solvumise või lahtiütlemisega. Ei oleks tarvis midagi tõestada ega seletada."

H. Mänd "Lind-naine/ Tuvide koloonia" (Sinisukk 2011)

Aastaid on Su aadress teadmata.
Kõik mu mõttekirjad on hajunud õhku,
nüüd palun kirjatuvil viia
armastus kohale.

Nüüd, kus olen armastuse sees, hellas tundes,
mis uinutab päeva, mõtlen kalgile tädile,
kellel oli elu selge nagu korrutustabel.
Oh oleks ta kordki numbriga eksinud,
oleks avanud tee õnne kudrutuseni.

Hinga mu peale oma eluõhku,
nii et mu prillid lähevad uduseks
ja ma ei näe enam midagi.
tajun ainult Sinu mühavat
olemasolu.

Öö koob mu ümber ämblikuvõrku.
Hoiab mind püünises kinni.
Hing, mustkunstnik,
kõnnib mööda võrguniiti
püünisest välja.

Kel tahet ja võimalust, soovitan.

2011-06-05T14:09:00.002+03:00

Järgnev teemaarendus on sarjast "Mina ja mu lemmikud". Selleaasta kirjanik Heljo Männi, Viivi Luige kõrval on minu jaoks Andrei Hvostov. Kirjanik on vähe öelda, pigem inimene, mõtleja, mõttekaaslane. Ja olgugi, et ma olen teda väga vähe lugenud ja veelgi vähem kuulnud, on ta mõtted kõlavad, puudutavad. Ehk peitub võti selles, et väljaöeldu on nii omane, nii minu, aga kaunilt sõnastatud ja veenvusega lausutud.

ia-iaa, eesliaastad on alanud

2011-05-25T23:52:00.003+03:00

Kes tainale sõna annab - see on pagar. Agar pagar, aga et liigne agarus on ogarus, siis ogar pagar. Ja kui on pagar, on pagari piparkook, siis agar pagar on ogar piparkook, kes ümiseb"Me kolmekesi tuleme..."
Tainale annab sõna pagar, kes on tegelikult piparkoogimehike, kes tuleb ühelt poolt, aga ümiseb magusatest pükstest ja muust - vissimuust. Vissumuu on aga lehm ja lehmast laulab vaid karjus, siis pagar on karjus, karjus on aga koppel, kes teeb kõva häält. Koppel on aga teatavasti kaunishing, kes peab suu lahti tegema, siis saab alguse küla ja kõrtsu aeg, sest kõik teed viivad kõrtsu ja tantsupõrmandule.
Hing tahab tantsida!
Puhata ja mängida... pillilla elada... rist ja viletsus, au ja hiilgus, punane ja must, niidirullid veerevad taevas...

"Lähme hingekellukesi korjama!"

2011-05-25T22:36:00.003+03:00

Imetleda ja imestada!

ving ja äng :)

2011-05-19T10:02:00.005+03:00

Näed siis - mõni mõte jääbki painama... voodiski mõtlesin ja mõtlesin, et asi ei ole mitte halvas valikus, mis igalt poolt vastu vilgub, vaid tehtud on põhimõtteline viga. Kui lihtsalt järjepidevalt on halb ja ärritab ja paneb õlgu kehitama, tuleb otsida sügavamaid põhjuseid. Ehk ei saagi mulle minu loomu, oskuste, võimete, prioriteetide, väärtushinnangute ja mille kõige muu põhjal antud valik üleüldse sobidagi. Sest päriselt ju ka, ma ei ole kõige halvem suhtleja ja paduloll, aga minu nõrkus ja samas ka tugevus on, et tajun inimesi, olukordi ning küsimata ja ennast väljendamata reageerin olukorrale, proovides end antud võrrandisse sobitada. Kaunis ja idealistlik teooria ütleb, et pole vaja sobituda, muuda võrrandit iseenese muutumatusega, aga minu igapäevane kaigas kodaras ei luba mul tunda end kindla, väärtusliku ja õigena. Aga kui seesugust tunnet ei ole, kas on siis võimalik elada - mis on elamise kvaliteet - pidev enese eitamine ja seesmised vastuolud... ei, aitäh.

Ja see ju tegelikult pole uus mõte, et tuleb hetkeks peeglisse vaadata ja oma eksimust, mis sest et meeldib, tunnistada... alati ei piisa heast tahtest ja usust.

Ma veel tahan ja usun... parematel päevadel ja ilusamatel hetkedel. Aga ma enam ei viitsi end tõestada ja sobituda - vegeteerin ja vaatan, et päevatee jõuaks rõõmsalt õhtusse ja muu tilu-lilu seal juures... pole oluline. Kes tahab - see teeb, ma ei taha - ma ei tee.

2011-05-19T01:45:00.002+03:00

Ah, kurja... see asi pole õige... mul oli nii tore õhtu ja koju tulles avasin oma kirjakasti ja ikka sain häiritud - ma ei oska lihtsalt endaga hakkama saada ja ei suuda aru saada, kuidas pikaajalise kogemusega inimene ei saa aru, et pooltund pole kummist. Ei tea, oli see joodud veinist või oma meeleolumuutusekahetsus... eks paista... igal juhul: vastik, vastik, vastik!

(silma)(vaatest)

2011-05-12T20:59:00.001+03:00

Nonii, on au ja paras julgustükk anda teada mõtteviisi muutusest. Ehk siis: kui siiani olin ma teatud situatsiooni kohta küsinud, et kuidas saab see võimalik olla, kuidas võib seda enesele lubada, siis... nüüd olen ma valmis läbi viima katse vastuse leidmiseks. Praegu tundub, et kõik on põhimõtteliselt võimalik... ja seesugused lahendid on normiks muutunud - see tundub peaaegu loomulikuna. Ehk siis: tunnet, et oleks väärteoga hakkama saanud, ei ole.

On ju juba hea tekst, eks - kõik saab öeldud ja välja võib lugeda just seda, mida hing ihkab. :)

Lasteombudsman

2011-05-10T14:03:00.003+03:00

Vaat on ikka sõna välja mõeldud - ma ei suuda seda suurepäraselt hääldadagi, rääkimata siis millestki muust. Igatahes kutsus ta lapsi üles oma õigustest joonistama ja oma töid pealkirjastama, lõpetades lause "Minul on õigus..."

Anette 7a.: „Mul on õigus olla oma sõbraga“

Tristan 5.a.: „Politsei ajab pätti taga, olen emme ja issiga. On vikerkaar.“

Viktoria : „Minul on koer ja hobune“

Kertu 5.a.: „Mul on õigus tuisu ja tolmu eest koju minna.“

Martin 4.a.: „Mul on õigus batuudiga hüpata.“

Raven 5.a.: „Mul on õigus lilli korjata.“

Moonika 6.a.: „Mul on õigus, et hoitakse last, kui ema on tööl. Vaatan, mida ta teeb. Rõõmuga.“

Aleksandra 3.a.: „Värviline purskkaev.“

Karl-Marcus 7.a.: „Õigus lilli kasvatada“

Martti 4.a.: „Minul on õigus emmega olla, läheme kooli.“

Liis 4.a. : „Lapsed lähevad kooli“

Karl. 6.a.: “Õigus sõpra lohutada – kellelegi ei tohi haiget teha“

Kevin 5.a.: „Lapsed lähevad kooli. Koolis räägivad vene keeles.“

Gert 6.a: „Mina lähen õega jäätist sööma.“

Marii 6.a.: „Tädi Lea teeb pannkooke“

Keitlin 5.a.: „Mul on õigus olla Keitlin, ma lähen koju.“

Marion Lisel 5.a.: „Mul on õigus olla rõõmus“

Eleriin 6.a.: „Mul on õigus kooli minna“

Sigmard 5.a.: „Mul on õigus laevaga sõita. Siin on sadam ja väike laev veab suurt laeva välja. See laev sõidab Romi juurde. Romi on kaheksa aastane, käib kolmandas klassis, Romi elab Eestis.“

pah-babah

2011-05-06T01:39:00.004+03:00

Nüüd siis niimoodi, et teise rõõmusõnum teeb minu meele kurvaks.
Kui ma suudan iseenda ära unustada, siis rõõmustan...

Ja aeg ja ruum ja meeleolud ja sõnumid ja hirmud ja kummasused ja ja ja - mõistetavad, siis ma lihtsalt ei teadnud, nüüd on teisiti.

Tegin täna ühe rämehaleda prohmaka veel - ei kontrollinud oma keelt ja lajatasin liialt laia kaarega selliste kõrvade kuuldes, mis on ühenduses vestleva suuga - saan oma suppi veel lürpida - palju õnne mulle! Ometigi ei öelnud ma midagi valesti, aga nii ei olnud sünnis...

Vastik lõhkumise, laamendamise ja haigetsaamise himu on - seda ma homme oma tohtrile vist kurdangi. Ja ometi - ei suuda väljanaermata olla.

ta-ll

2011-05-04T15:17:00.003+03:00

Siis, kui ... suutsin ma mõelda, et keegi mind ju ära süüa ei saa ja kui ma midagi ebaseaduslikku ja hävitavat korda ei saada, ongi elu elus ja lilleline ja need mõned pilved, mis taevas ringi sõidavad, pakuvad kaitsvat varju... kõik on selleks, et rõõmu tunda, õppida ja areneda - olla rohkem, olla parem.
Nüüd on nii, et täiesti mõttetu pisidetail, mis peaks olema minu ja ainult minu asi, kuvandatakse mulle tagasi kui tõeline minupoolne arusaamatus ning pärast suhtlussituatsiooni jääb kumisema mõte, et üleüldse olen ma loll.
On see siis minu asi (loe: viga, süü), et me asjadest erinevalt aru saame ja asjadele erinevaid tähendusvälju lisame - rikkalik maailm, milles elab vähemasti kaks lolli, mitte nii, et üks on paduloll ja teine kristalselge tõde.'

Minu asi on see täpselt nii palju ja sellest hetkest, et ta segab minu enesest arusaama ja juba ma ju mõtlengi, et ma olen loll. Pealegi sellest, et ma asjadest peaaegu diametraalselt teistmoodi aru saan, olen ma ammu aru saanud... kuid see ei tähenda ju, et ühes otsas oleks tarkus ning teises lollus.

Ja siis haakub mu enesetundega, mu enesepeegeldusega mõte, et kuidas väljakujunemata inimhinged end seesuguses suhtlussituatsioonis tunnevad... kas mu paisu tagant vallandumise teooria on ka sealses situatsioonis rakendatav ning aitab selgitada minu enda portsu.

Nüüd võin väita, et need mõtted ajavad mu lolliks, mitte, et minu lollus oleks eeldus. Võib küll olla, et ma olen loll, aga see on tingitud sellest, et ma vaid lollustega pean tegelema.

Teaduslikult on tõestatud, et naishinged suudavad meeshingedest enam positiivseid ja motiveerivaid mõtteid mõelda, vaadelda erinevaid situatsioone kui arenguvõimalusi ning leida üles see positiivne, mis on toetav ja annab jõudu.

Pool tundi häiritust,
situatsiooni tõlgendamine
enesele sobivalt,
sildid külge,
kastid kinni
ning
algab jällegi uus päev.

Ja ei mingit romantikat.
:)

A(s)jast

2011-05-03T19:58:00.004+03:00

:) päris naljakas on tabada, et olen vaid ja tervelt ühe kuuga mööda pannud - kirjutasin udupeene teksti, mille esimene sõna oli juba puhas vale... pärast umbes kümnendat korda lugemist sain aru, et meil oli siis juba aprill, mitte enam märts.

Täna käisin kioskist endale võidupiletit ostamas ning taas tänaval kõndides hakkas minuga vestlema üks meesinimene. Hoolitsetud ja puhas, aga friigimagnet hakkas plinkima. Külvas mind üle heade soovidega töös ja eraelus, päikesevõtus ja südameasjus ning lõpuks küsis, et saan ma ehk teda aidata. Mina mõtlesin samal ajal, et taevas anna kannatlikku meelt, et ta võiks ometi asja kallale asuda ning lõpuks kui ma olin küsinud: "Kuidas saan ma aidata?", külvas ta mu taaskord üle soovidega ning lõpuks lausus, et ehk leidub mu rahakotis 50 senti, mida temale anda, et ta saaks poest süüa osta, sest on juhtinud sedamoodi, et pensipäev on alles viiendal ja temal enam raha pole. Ma oleks võinud ju edasi kõndida ja mitte välja teha, kuid olles just hetk tagasi euro eest võidupileti ostnud, mõtlesin, et oleks väär kulutada raha musta auku ja mitte aidata seda, kes on esitanud abipalve (eks minu piletiost oli ka abipalve rahakunnile ;)). Nii ma siis otsisin välja selle, mis sobis anda ning unistasin ise pool päeva ajakirjas nähtud kookidest ja teistest maiustest ning koju tulles sõin lääguse ja haigusepisikute peletuseks sibulasalatit.

Raamat

2011-05-02T06:16:00.004+03:00

"Me räägime siin nii nagu me teaks, kuidas asjad on ja nagu selle põhjal, mida me räägime, saaks meist midagi teada ja meie saladuse paljastada. Me EI TEA, kuidads asjad on. See, mida me siin ütleme, on meie TÄNANE arvamus. Kuid me ei tea, mida meil veel elus kogeda tuleb ja kuidas see meie arvamust elu kohta muudab. /.../ Sest alati on MIDAGI VEEL. Midagi jääb sõnade taha, on midagi, mida ei olegi võimalaik ütelda." (Luik, V. ja Rosma, H. (2010:140-141). "Ma olen raamat").

Väärt lugemine!

ikka ise ei tea

2011-05-01T17:28:00.006+03:00

Ma olen püüdnud juba pool aastat lahendada seda mitme muutujaga võrrandit, mis realiseerub minu elu koordinaatteljestikul, kuid ikka veel ei ole veendumust ja selgust. On vaid mõned hetked, mil taipan, et nii ei saa, nii ei tohi, aga selle taipamisega pole midagi peale hakata - see pole lahendus. Ja on olnud sadu kui, siis variante, aga ma tean, et need on vaid variandid, mõtteulmad, mis polegi määratud tõeks saama ja on mõeldud vaid seetõttu, et neid on võimalik mõelda. Ja ma ei usu, et töö-, elu- või mõni muu kohavahetus aitaks mul paremini iseendas selgusele tulla. Seda küll, et oleks mõni mõte vähem, mõnest ärritajast prii ja teatav vaatenurga muutus aitaks iseend selgemini näha, kuid iseendast ma lahti ikka ju öelda ei saa. Ja ma ei tahagi seda. Kuid praegu on mu pea võõrastest mõtetest paks ja silmad võõrastest vaadetest väsinud. Ja mulle on vaja teadmist, et võin käsi taskus minema minna või silmad-kõrvad sulgeda ja mõnel hommikul mitte olemas olla. Või on see hedonismipõlvkonna laste viga, et ei suudeta vastutust kanda... Samas, ainus, mis ma endale ette heita saan, on, et olen võtnud ohvri rolli ja end meelevaldselt kammitsenud, mingeid võimalusi elimineerinud - keegi pole minult seda oodanud, keegi pole minult midagi palunud, aga ma pole osanud näha võimalusi. Ei oska praegugi. Ja "nii ma lihtsalt istun ja ootan ja aru ei saa"... On hulk aastaid möödas sellest tundest, et kes ma olen ja miks ma olen ja saaks ma kuidagi teisiti olla ja olen ma oma otsustega rahul - kas see siis olengi mina... leppides ja mitte enam igatsedes ega rõõmustades, vaid olles koos rabalaugaste ja soomülgastega, mida ei jaksa enam omaks pidada ning mis mõnelgi korral nõuavad väljapääsu ja tihedamini teevad end märgatavaks.

"Pole vahet, kas argipäev kehtestab ennast puuduse või külluse abil. Tulemus on ikka üks: inimese hirm tuleviku ja elunatukese pärast." (V. Luik, H. Rosma "Ma olen raamat" 2010:12)

2011-04-29T08:23:00.001+03:00

veenev

Sinililledest

2011-04-25T05:37:00.003+03:00

Kevadmõtisklus: pilt, sõna, heli... Tunnike aega ja võimalusi, et minna avatud ustest sisse, avada lukke ja haake, kobistada lingiga või lihtsalt piiluda ja uudistada, kiigata ja siis uks sulgeda. Triin Normani ja Andres Vago muusika, Kristiina Ehini luule, Kondase keskus, hääd inimesed mu ümber ja muidugi toimiv friigimagnet.

Muusika pakkus võimalusi: näha ja luua või siis hoopis minna ise ilma avastama. Loodud pildid olid õrnad ja värelevad, tundlikud ja ausad... kogemused, mis äratasid tahte minna oma teekonnale, vaadata värske ja nägevama pilguga iseendasse. Kevadiselt: linnulaulust, sädelusest, värevusest, sõprusest ja koosolemisest, igatsusest, helgusest.

Kokkuleppe kohaselt pidi luule olema karmim, kriipivam - aga kui ta on nii läbi-läbi naiselik ja ilutsev, siis: ei olnud. Ja siinkohal on kummaline mõelda, kuidas tähendus muutub siis, kui asetada luup mujale, tuues tähelepanu alla selle, mis pole üldse oluline, sest taust jääb ju ikka taustaks. Mul on kurb, et ma ei mäleta, sest ühel hetkel ei saanud ma enam kaasa minna, minus tekkis trots ja juured kasvasid alla. Aga enne seda oli väga hea ja ma ootan paberkandjat, et siis mõnuleda ja edasi mõelda.

Ja siis muidugi Naerupall... toimis, tegutses, naerutas ja naer on ju suurepärane soojendaja, ruumilooja, lukkude avaja.

"Seetõttu, et Sa ei kirjuta ette, ei sunni, ei kohusta, vaid lood võimalusi ise näha ja kuulda, võimalusi oma piltide jaoks. Sa oled algus, viit, millest kõik välja kasvab. Sa meeldid mulle minu enese pärast, sest mulle meeldib see mina, kellel Sa võimaldad olemas olla."

Friigimagnetist niipalju, et ikka on tore, kui temagi oma toimivust näitab, aga sellisel elusal hetkel - kontrastide looja. Toredad tegelased, nii magnet kui ka friik - ja ei pane pahaks, vaid muigan ja lasen olla, sest nii saab ka, ehkki viide Ruja loomingule sellisel hetkel oli ehk liiast (lisaks vahetultkogetud kaunile veel Ruja hingekriibe ja endassetõmbumine - poleks olnud võimalust naljaks naerda, oleks väga sügavale kukkunud).

Ehk see, mis kevadel külvatud, kannab sügisel vilja ja pakkub talvel kosutust - saaks kuulda ja näha. :)

naiivne lugulaul unetutele 2

2011-04-23T05:27:00.006+03:00

linn on udus
linn on usus
seal oled sa

silm on pilus
silm on sinus
seal oled sa

lind on laulus
laul on linnus
seal oled sa

külm on vilus
küll on vilu
seal oled sa

jää on järvel
jää on vesi
seal oled sa

pung on lehes
leht on pungas
seal oled sa

külm on näpus
näpp on kindas
seal oled sa

pink on rahus
rahu on maas
seal oled sa

käsi on käes
käsi su käes
seal oled sa

silm on kinni
hing on kinni
seal oled sa

hing on valus
hingel on valus
seal oled sa

käsi on käes
pilgus on pilk
külm on külmas
jääs on jää
rõõm on rõõmus
rahus on rahu
laul on laulus
hetkeks on hetk...

seal olen mina
seal oled sina

südamel värin
südamel kutse
süda on rahus
südames tukse
tukses on rahu
värin ja kutse

seal olen mina
seal oled sina

oi, need naiivsed lugulaulud on toredad, ajavad mind naerma ja naeru ning naermisvõimalust mina juba niisamalihtsalt käest ära ei anna.
aga linnud laulavad, päike ärkab, udu hajub ja järjekordne tore päev minu päevade reas on algamas, lõppemas.

ikka, nutt ja hala

2011-04-20T19:06:00.005+03:00

Eks ikka ole nii, et igal päeval jääb midagi kõrva, silma taha, mõnikord läheb miskit hinge ja puudutab. Ma olen näinud, kuulnud ja puudutatud saanud sellest, kuidas iseendaga kriisisituatsioonis toime tullakse. Võimalusi ja variatsioone on: võib teha solvumisenägu ja nii soovitud täheleanu saada, võib lajatada nii, et kaaslane on oimetu, võib kisaga eemale tõrjuda, võib salvata, võib sarved ristata, võib oma urgu kaduda, võib jänesena väriseda ja teha näo, et mind pole tegelikult olemas ja võib minna, jagada ja valitseda, valimatult, otse ja omadega jne jne. Mustmiljon võimalust. Mul on lihtsalt kurb, et ma ei leia seda väljaelamise võimalust, ei ole omandanud vajalikke pädevusi, sest mida vaiksemaks, seda väiksemaks, seda sügavamalt ja sügavamale.

Tahaks pikalt saata kõik need tegelased, kes jutuvada sees ei pane märkama ja siis mõtlevad, et said ära salvatud....daa, kes siin loll on.... raidolikult: perse situ, kui tahad ja kui ei taha, siis tee, mis tahad, jäta mind oma haisvast mängust kõrvale!

:I

2011-04-20T18:50:00.005+03:00

Tänase päeva iseloomustamiseks võib kasutada fraasi: vale jalaga sisse astunud... ma olin u kümme minutit olemas olnud ja ma enam ei jaksanud...meeleheide tuli peale ja ei tahtnud üle minna. Et kärinat-mürinat vältida, kasutasingi eraldamispraktikat, ettehoiatamata. Ja tegelikult oleks olnud kõige õigem minul endal eralduda, aga sellist võimalust pole ma veel üles leidnud. Halbade valikute vahel ei saa valida, vaid vältida kõige õudsamat, aga mis valik see on... no mis elu see on.