Ja kui enam ei ootagi, siis ühel päeval tuleb ta ikka. Tuleb ja üllatab. Ja teeb meele rõõmsaks.
Eile sain kirja Katrinilt, kes on juba kolmandat aastat kusagil pärapõrgus, ühendatud kuningriigis, ja tegi ikka meele rõõmsaks küll. Ja siis sain tuttavaks Aleksanderiga (või Aleksandriga, ma ikka ei tea kuidas on õigem), pildi vahendusel küll ainult, aga tore siiski. :)
Ja pärast selliseid positiivseid tundeid on mõnikord juba natuke kahju, et see koolipraktika juba sel nädalal otsa saab. Või ikka pole, vist ikka pole :D
Ja koolipraktika ajal, kui näen seda köögipoolt jälle nii lähedalt, loen Mati Undi mõtet: see on näitleja sagedane loll saatus: ei suudeta või ei taheta iga inimesega eraldi tegeleda, eriti siis, kui see inimne näib olevat pikaldase arenguga, aeglaselt kujunev, ja lüüakse käega, lastakse tal mängida seda, mis hetkel tundub kõige paremini sobivat ja mis temast kõige kergema vaevaga kätte saab. - see on iga lapse, iga inimese loll saatus, et tal pole õpetajat, kes temaga tööd teeks, et pole vanemat, kes hooliks, et pole suurt venda või õde, kes kaitseks ja kallistaks, et pole vanaema, kes kooks sokki jne jne. Ma arvan, et sellele vabaduse-, käestlaskmiselainele järgneb õige pea tugev kontroll ja karmid reeglid. Nii ta on ikka käinud.
Ja Kaimo, hää hing, tõi täna mulle poolteist kilo lagritsat...mmmmmmõnus magus elu
Eile sain kirja Katrinilt, kes on juba kolmandat aastat kusagil pärapõrgus, ühendatud kuningriigis, ja tegi ikka meele rõõmsaks küll. Ja siis sain tuttavaks Aleksanderiga (või Aleksandriga, ma ikka ei tea kuidas on õigem), pildi vahendusel küll ainult, aga tore siiski. :)
Ja pärast selliseid positiivseid tundeid on mõnikord juba natuke kahju, et see koolipraktika juba sel nädalal otsa saab. Või ikka pole, vist ikka pole :D
Ja koolipraktika ajal, kui näen seda köögipoolt jälle nii lähedalt, loen Mati Undi mõtet: see on näitleja sagedane loll saatus: ei suudeta või ei taheta iga inimesega eraldi tegeleda, eriti siis, kui see inimne näib olevat pikaldase arenguga, aeglaselt kujunev, ja lüüakse käega, lastakse tal mängida seda, mis hetkel tundub kõige paremini sobivat ja mis temast kõige kergema vaevaga kätte saab. - see on iga lapse, iga inimese loll saatus, et tal pole õpetajat, kes temaga tööd teeks, et pole vanemat, kes hooliks, et pole suurt venda või õde, kes kaitseks ja kallistaks, et pole vanaema, kes kooks sokki jne jne. Ma arvan, et sellele vabaduse-, käestlaskmiselainele järgneb õige pea tugev kontroll ja karmid reeglid. Nii ta on ikka käinud.
Ja Kaimo, hää hing, tõi täna mulle poolteist kilo lagritsat...mmmmmmõnus magus elu
Kommentaarid