teine teisipäev

täna öeldi mulle suisa kask korda: sa pole selle palvega esimene ega jää ka viimaseks, ja seda väga lühikese ajavahemiku jooksul. loomulikult on keegi alati esimene ja keegi on mingil ajahetkel viimane, kuid minu jaoks on antud situatsioon esmakordne, ärev ja natuke hirmutav. ehk oli selline fraas mõeldud lohutusena, julgustusena, takkakiitmisena - ei tea.
mitte et see mind niiväga häiriks, aga lihtsalt on mingid fraasid, mida inimesed ütlevad, andmata endale aru, mida edastatav sõnum endas sisaldab. see on põhimõtteliselt sama, kui küsida: kuidas läheb ning oodatavalt vastatakse: hästi. tore vestlus küll.
iga päev loome enda maailma ja tõlgendame, vahendame ümbritsevat. kui seda teadlikult teha, ilmneb inimese jaburus. dialoog: mul on müts peas - müts peabki peas olema. tõesti mõttetihe ja sisukas ;)

ja siis veel: inimestel on haiged ettekujutused ja raamid, kõik on klassifitseeritud ja rühmadesse jaotatud. kui aga huvituda, et mille põhjal, on vastuseks õlakehitus või siis väga enesekindel ja ennastkaitsev, enda vaadete õigsust kinnitav kihutuskõne ja rünnak. olgu vaated ja arusaamad, aga nende päraste i tasu turja hüpata, nende põhjal ei saa teisi hinnata, rünnata, maha kanda.
eks need piirid ole ikka sellepärast, et leiduk mõni ullike, keda piirid ei huvita, kes pole neist teadlik ja kes pahaaimamatult neid ületab, purustab. siis on teistel tore irvitada, naerda või maapõhja needa.

Kommentaarid