**

Hingedepäeval rääkis Sünteri Sass Jaani kirikus, kuidas inimesed jätavad oma hingest tükke maha ja unustavad need, et hingedeajal oleks hea minna tagasi ajas ja mõttes ning korjata oma hing kokku. Et hing oleks terve. Et inimese omailm oleks terve, sest rebituna on raske olla.
Nädala see tööl olles, olid mõtted kogu aja tegemata koolitööde juures ja kui reede vabaks tegin/võtsin, siis olid mõtted jällegi töö juures ja süda valutas. Minu puhul on vist küll nii, et saan vaid ühte asja korraga teha, ei oska ennast jagada. Mulle meeldib teha sju süvenedes, hingega, teha hästi, teha nii, et oleks tehtud. Mitte küll veel või siis enam „maksku mis maksab” meetodil, aga mitte ka lihtsalt niisama, tegemise pärast. Ja kui ma pean koostöötama inimestega, kes teeved ülejala ja poole perssega, siis see ärritab.
Kogemused on õpetanud, et iga asja eest pead pakule ei tasu panna, est aja möödudes võib vaatevinkel muutuda, muutuvad arusaamad, muutuvad/vahelduvad inimesed, muutud ise. Kuid mingil eluperioodil on selline ennasthävitav suhtumine loomulik. Kellel vähem, kellel enam. Sellised kogemused kasvatavad, tahaks öelda küpsetavad, aga see kõlab koomiliselt, ehkki tegelikult on täpne. Minu meelest. Ja nii ongi, et liiga kuumal tulel ja liiga kaua rasvas praadides on oht üleküpseda, kõrbeda. Kuid õigel ajahetkel tuld vähendades võib valmida vägagi mahlane ja isuäratav roog.