Kummaline-kummaline ilm.
Mul on ikka hulkades foobiaid, ma ei tea, kust ma nad külge olen haakinud või on mul lihtsalt üks teatav magnet küljes, aga üks paras foob ma ikka olen küll. Tegelikult on foobia midagi suuremat, kui minu kartused, kuid luubi alla on põnevam. Ja suurem.
Huvitav, kas psühhoanalüüs aitaks? Või lahti ja välja rääkimine. Seda küll, et sõnad annavad kindla vormi, aga kui ma olen oma hirmud sõnastanud, tunduvad nad mulle nii jaburad ja koomilised, itsitamapanevad, et ma ei suuda end kokku võtta ja nendega tegeleda. Iseloomulikkuseks neid aga ka nimetada ei saa. Sedand küll, et olen nendega harjunud (harjumas), aga kas on vaja harjuda, kas on vaja hakkama saada, kohaneda, muuta omaseks? On hetki, kus sooviks, et ei kardaks. Mitte et tahaks hulljulge olla ja hõlmad laiali vette tormata, aga vahetevahel ju võiks.
"Sina küsid: "miks"? Mina küsin: "Miks mitte?"" - tahaks see miks-mitte tüüp olla, aga olen õppinud olema miks-tüüp. Ja miks õppinud? Sest mulle tundub, et hirmud, kartused, pelgused on õpitud. Ma ei tea,kas nii saab, aga minu arvates on nad õpitud abituse üks vorme.
Kunagi, nädala alguses, lubasin endale, et teen kõik iseseisva nädala tööd nädalavahetusega ära ja siis puhkan, kuid praegu tundub, et niisama lihtne see nüüd ka pole. Kõigepealt on vaja poolteist või kaks tundi niisama arvuti taga silmad krõllis vahtida ja siis on vaja blogi kirjutada ja siis oleks veel vaja kontserdimõtted kirja panna jne jne. Kokkuvõtvalt: tundub, et tööd jäävad järgmise nädala lõppu või siis viimalele minutile, ehk hiljemakski. Võib-olla on olemas võimalus, et saab nad üldse tegemata jätta ja nihverdada niisama - seda lollust olen ma ka aja jooksul lihvinud üsna kenasti.
:)
Kommentaarid