Appi, kui väsinud ma olen. Hommik alles algas, aga enam ei jaksa. Unenäod olid kummalised ja uni rahutu - raske öö, mis väsitas rohkem kui kosutas.
Midagi on õhus, midagi painab, miski kummitab... varsti kuulen oma peas hääli, kõhus kuminaid, kõrvus kohinaid, mürinaid. Silmade ees on virvendused ja värelused... ja ongi totakas valmis. Tehtud!
No tõesti, võikski ju olla vaid radiridiraa, mis siis oleks linnukesel muret.

Eile oli üks ilus sõnum:
Mõnelgi päeval unustame suurte sõnade ja mõtete varjus LIHTSA INIMLIKKUSE. Arvame, et meil on ajada hoopis tähtsamaid asju. Justkui saaks miski olla suurem INIMLIKKUSEST
(K. Kangur)