kui mõni inimene on nii ilus, et kõige pimedam pimegi näeks seda ilu ning kõige nägijamgi saaks sellest ilust pimestatud, siis on kohatu hakata kellegi väite "ta pole piisavalt ilus" peale kirjeldama seda, kui ilus ta ikka on. on hetki, kus kirjeldused vähendavad ja rikuvad ära. ja see, kes seda kirjeldust, ilu põhjendust alustab, jääb ise lolli valgusesse. pole mõtet vastupidise väite peale sõnu lahmima hakata, vaid tuleb see väide lihtsalt välja naerda. muidu naerdakse välje see, kes heas usus püüab selgitada selgitamatut.

kui ma midagi hästi oskan, siis on see kohatu käitumine. muidu poleks ju probleemi, aga pärast jääb painama, et miks ma olen nii nõrk ja lasen inimesel, kelle arvamus mulle korda ju tegelikult ei lähe, iseendast halvasti mõelda. see on koht, kus mittemidagimõtlemine on parem kui negatiivselt mõtlemine (mulle kohe meeldib huvitavate tegusõnade konstrueerimine - mittemidagimõtlemine).

ja kui keegi näeb matit minu uneliivakotiga ringi sebimas, siis palun saatke ta tagasi minu juurde. tahaksin korralikult magada, vahest undki näha. olen väsinud nendest unetutest ja rabedatest, katkikiskuvatest öödest, une ootamisest. (mõnikord on ootamine kole, siis on aega kulutada tobe)