Nägin unes Maarius Petersoni oma naisega. Ta ise oli suur, must ja karvane. Selgitas mulle midagi, aga kahjuks pole see meeles. Aga miks ma näen unes inimest, keda tean vaid juttude vahendusel, keda ehk tänaval äragi ei tunne? Ja olen veendunud, et ta pole karvavõrdki selline nagu minule paistis. Milleks sellised uned???

Rahvusrramatukogu juures sain õnnistatud. Kõik on lihtne: õnnistus ja raamat sulle – annetus mulle. Loomulikult ma annetasin, sest kui keegi tahab mu päevadesse õnne saata, siis võtan vastu ja ei riku seda ära sapiste märkustega, et küll ma olen naiivne. Mõnikord võib olla ja kui juba olen, siis teadlikult.

Betti Alver:
„Kassinurmes ronisin kord äikese ajal kuurikatusele. Tantsisin äikese ajal vihma käes mingis ürgses eufoorias. Teised kükitasid varjus, keelitasid, mina hõiskasin ja ligunesin vihma käes. Ma tundsin end seal suurepäraselt. Olin seal täiesti vaba. Kõigest...” (Paju, Aili "Betti, kibuvits õitseb" lk 124). Mina aga kardan ikka veel ning vabadus ja Kassinurme on kummalises, äraspidises seoses. Ehk sealsed piirid ja raamid on andnud mulle võimaluse olla mujal vaba.