mulle meeldib kirjutada kirju. niimoodi üllatuslikult ja ootamatuid. lühemaid ja pikkemaid. paarisõnalisi ja ka paarileheküljelisi. mõned on lihtsalt, et luua naerupahvak, teised on kirjutatud, sest on vaja, ilma ei saaks. enamasti kirjutan oma sõpradele, aga olen kirjutanud ka ridu, mille olemasolu on loodetavasti kõik asjaosalised unustanud. puna tõuseb palgele.
tänagi kribasin paar rida, ehk homme juba kahetsen, ehk ka mitte. lakmuspaberiks on see, et kas emotsioon on hea või kuri. mul on enamasti hea.
segapidi sasipudikirju kirjutan ka, aga need on kõige lähedastematele, neile, kes viitsivad lugeda.

ja mõnikord on kiri lihtsalt, et saaksin kirjutada, ilma pikema ja suyurema tagamõtteta. pulli pärast - elu nagu lehm, mis muud.