Arstim oli hullem kui haigus: olin püüdnud kuulsuse ja häbi eest üksilduse tões varju leida, aga mul polnud tõde: leidsin endas vaid jahmunud tühjuse. /.../ Põgenesin, et mängida tulede säras edasi värskuse kaotanud inglikese rolli. Asjata. Peegel oli mulle öelnud seda, mida ma olin alati teadnud: olin kohutavalt ehtne. Sellest pole ma kunagi toibunud.

Sartre "Sõnad"
lk 86
tõlk. L-M Kask, Tallinn: Varrak, 2006