kõik justkui on, aga ikka on tunne, et midagi pole... või õigemini: midagi on puudu - nii et ikka on. ei saa eitada, et pole, vaid tuleb jaatada, et on, aga kui jaatada eitust, mis siis saab?
niisama segane nagu eelmine lause, on mu mõtteilm.
pidev pendeldamine, hea pole nii ega ka teisiti.
rõõmu on väheks jäänud.
põhjust pole.
ma saan aru küll, et põhjus peaks tulema minust endast, mitte välistest faktoritest, aga pole. tühjus, kõle ja kumisev.
ja keskenduda ka ei suuda, isegi paari leheküljelise teksti lugemine tundub liiast olevat, rääkimata siis kirjutamisest, mõtete koondamisest, väljendusest, loogilisest ja põhjendatud, võiks öelda lausa argumenteeritud teksti koostamisest.

loodetavasti korjan oma kondid kokku ja vean nad kanuti gildi poole, sest õhtul on sääl hypekas ja tänaseid etendusi vaataks küll, ehk saab suu naerule või mõtte tööle.
homme on no-s tsuaF, mida oleks ka päris vahva uuest näha, aga pole isegi niipalju viitsimist, et vaadata kuis piletitega on - küll jõuab.
ja nii ongi.

üks mõte on veel, aga seda ma veel mõtlen :)