kui ma midagi väga-väga halvasti teha oskan, siis on seee otsustamine - ma lihtsalt ei suuda. võin ennast segaseks mõelda kaaludes plusse ja miinuseid ning lõppkokkuvõtteks otsustan või siis jätan otsustamata ikka mingi tuju, afekti ajel. eriti kohutavad on sellised situatsioonid, kus pole mingeid mõistusegavõetavaid poolt- või vastuargumente - millele toetudes ma pean otsustama? ja üleüldse on palju lihtsam, kui kõik otsused mu eest ära tehtaks, sest siis:
1) saaks vastutuse ostustaja õlule panna;
2) saaks kiruda kedagi teist, mitte iseennast vale ostuse eest;
3) kaalumine ja juurdlemine tekitab vaid peavalu;
4) ühe poolt otsustades välistan teise, mis ei pruugu ka üldse mitte halb variant olla.
muidugi võib jätta ka otsustamata või viimase minutini opodata ja siis lihtsalt mingist õlekõrrest kinni haarata - võtta vastu see, mis tuleb ja olla rahul.

ma tean, mida ma ei taha, aga ma ei tea, mida ma tahan.

ja kõikidel variantidel on sitamekitekitaja man - see ongi probleem.