Armasad,

palun hoidke minust eemale, sest oskan väga hästi teile haiget teha. Teen seda iga ilmaga ja enamasti täiesti plaanimatult, see eest aga väga valusasti ja ise aru saamata.

Hiljem saabub tagantjäreletarkus ja siis on mul paha, mul on häbi teile otsa vaadata, hiilin nagu pätt seinaääripidi ja eelistan varjulisemaid kohti.
Kindlasti väldin marsruute ja teid, kus võime kohtuda, juhuslikult silmsideme luua. Ja kui juhtub, et märkan eemalt sinu kõnnakut, kehahoidu, siis teen näo, et just nüüd on vaja kõrvaltänavale põigata, mõnikord on vaja suisa tuldud teed tagasi minna.

Ja õhtud ning ööd on tead kui pikad. Salaja mõtlen, mis oleks võinud teha teisiti, mida võiksin nüüd ette võtta, kust leida sobivaid sõnu – peagi pean aga tõdema oma saamatust ja emotsionaalse intelligentsi puudust. Ainuke lootus on, et inimese ajul on omadus unustada, sellele aitab kaasa ka aeg... ja siis ma ootan, vaikin, kiibitsen.

Kuid: on võimalus teha nägu, et oleme unustanud ja andestanud, kuid tegelikult ei unustata midagi. Mina ei unusta ja miks peaksite teiegi – olen sellest teadlik, ma ei oska muud, kui vabandada ja oma pattu kahetseda, aga mis see ikka aitab. Vabandus valu ei vähenda.

Nii et: hoidke minust eemale – ma ei taha teile haiget teha, aga paraku olen selles lihtsalt kordades osavam kui hea ja hoolitsev olemises.

...võib-olla ükskord saabub päev, mil olen oma sõprade vääriline.

***

valus on vaadata valu
abitus ei abista abituid

****

ma viivitan

veel vaid viivu

ja siis ehk teise ka