Eilne teatripäev viis teatrisse - Estonia kammersaal ja Pimeda toa kuningas, lavaka lõpetav lend ja J. Tooming.

Mulle meeldis mängulisus, meeldisid maskid, kohatine grotesk, meeldis muusika, mis sündis, meeldis, et sain anerda, meeldis, et sain mõelda - mida ühelt teatritükilt veel tahta? Ja ka see kolgata rada kammersaali poole, polnud meeleolu pärssiv, pigem ikka ülendav. Ja tore oli näha tuttavaid nägusid, tuttavaid tegusid.

Ja teater ongi pika meesnäitleja nägu - vanajumala oma näoga :D

Mõtlesin veel seda, et ilusatel naistel on palju raskem end laval meeldejäävaks mängda, olla midagi enamat kui ilus naisnäitleja. Seles suhtes on omapärase välimusega naistel lihtsam kui neil, kes vastavad klassikaleise ilu prototüübile, ja neid naisi Eestis ju ikka jätkub, kõvera ninaga naise jaoks on piirid laiemad, publik on vastuvõtlikum erisustele, üllatustele. Aga see, kes on ilus, peaks ikka ilusasti mängima ka. Mulle vähemasti tundub nii, olen avastanud endas selliseid mõttekäike.