Imetlen inimesi, kelle jaoks on kõik selge. On selge, et Maailm pole must-valge, vaid kristalne, oma värvikirevuse ja läbikumavusega, pooltoonide ja kontrastidega. Ma loen nende mõtteid, noogutan kaasa ja löön kahte kätt kokku, võiksin vabalt nende ideede ja väljaütlemiste eest oma pea pakule panna, ja kui mite pea, siis ulataksin näpu vähemasti, ja ikkagi on minus kiusatus provotseerida, välja selgitada kui kindlatel jalgadel nende ideed seisavad, kui kaugele on nad valmis minema, mida mängu panema jne.

Ja ometigi oma suures nõustumises ja joobumuses esitan neile väljakutse, löön lauale mõne eriti lolli väite, küsimuse, sogan vett. Ja kui mu vestluspartner suudab omale kindlaks jääda, ei ärritu ega lähe endast välja, kasvab minu imetlus ja usk ning koos sellega ka provotseerimissoov, spiel und lust.

Aga paraku saadakse minu mängurõõmust tihti vääralt aru ja võetakse mu väljaöeldut puhta kullana, mis iseenesest on ka arusaadav, sest kui esitatakse oma veendumusi, eeldatakse, et partner sedasama teeb. Mängu ei saa üksi mängida, mängureeglid peavad kõikidele mängus osalejatele selged, üheseltmõistetavad olema. Ja lõppkokkuvõttes olengi mina see, kes jääb lolli, narri ossa, sest mängukaaslased lahkuvad enne, kui olen oma mänguga jõudnud lõpuni, nende ind saab enne otsa, löövad käega. Ja mina jään pika ninaga, olen hoogsate pintslihoopidega loonud maski, mille eestrebimise ajaks, ka pisidetailide nikerdamise ajaks olen üksi jäänud.

Enda mõttemänguna võin ju nikerdada ja sossutada oma maski, kuid mis mõte sel on... mis mõtet mu mängul üldse on, mis mõtet on kogu aeg mängida kui võiks lihtsalt olla. Rõõsalt ja rõõmsalt. Aga ei saa ja ma ei saa aru, miks ei saa... kust on pärit see provotseerimis- ja mängimistung, mis ihad on rahuldamata - midagi arvatavast on, sest nn normaalne ja eluterve inimene ju nii ei käitu. Või mis?

No võiks ju maha rahuneda ja olla, nautida päikest lumel, tähekuma, nautida tarbimist, kirjutamist, tunda rõõmu ja olla tänulik.

Mingi kibestumise uss närib ja närib ja ära ei taha minna, kahjuks. Või õnneks? Võta sa nüüd kinni.