"Ma ei salli tühje inimesi, kelle elu suures osas on olemine või rääkimine. Ma hindan inimesi, kes teevad asju ja mõtlevad mõtteid. Kvaliteetset mõtlemist ja inspireerivat ellusuhtumist on väga vähe, enamus inimesi nagu on ja nagu ei ole ka.
Kui sa oled elus, siis ole." - nii kirjutas Mart paar päeva tagasi. Hästi kirjutas. Jõuliselt ja naelapea pihta.

Nõustun temaga, aga tõden ka, et selliseid lauseid on lihtsam kirja panna kui nende järele elada. Sest tihti on nii, et see, mis ma praegu kirja panen või siis välja ütlen, tundubki olevat ülioluline ja üldse mitte lihtsalt soe õhk, mis suust välja tuleb. Aga mõne aja pärast on pisut piinlik, häbi ilma loodud müra pärast, tahaks, et poleks öelnud. Samas peab tõde tunnistama, mõned lollused, nende analüüsimine, nendest õppimine on edasiminekuks vajalikud. Vead tuleb muuta õppetundideks, võtta nad omaks. Kelle vigadest ikka õppida kui iseenda omadest.

Ja üleüldse miks see teema mind nii pudutab, siis sellepärast, et tihti tundub, et olen seesama tühi tüüp, keda Mart ei salli. Otseselt pole tegu küll kiviga minu kapsaaeda, aga ometi võin tunda end puudutatuna, sest mis need siinsedki read muud on kui pläma kuubis. Ma tahaks ju ka mõelda olulisi ja tarku mõtteid, kirjutada ridu, mis väärivad oma lugejat, aga kes on otsustaja, mis on värske teksti/mõtte lakmuspaberiks?

Kvaliteetne mõtlemine ja inspireeriv ellusuhtumine on pika töö tulem ja arvatavasti seda emapiimaga kaasa ei anta, ehkki mõnel on loomupoolest paremad eeldused, teisel vähe kehvemad - nii on aga iga asjaga.

Kui inimene siia ilma sünnib, siis ta kombib, kogeb ja katsetab maailma enda ümber. Kogeb suurt rõõmu, kogeb suurt valu, õpib tundma ja nägema nähtustevahelisi seoseid, proovib mõista iseennast ja ümbritsevat - loomulik. Paraku pole aga argipäev nii roosiline, palju on inimesi, kelle arvates on loomulik, et tuld tundes peab käe põletama. Laseme linnupojal murda tiiva eeldades, et paranedes taastb lennuoskus. Pärituules ei pruugi murtud tiib endast tunda anda, aga vastutuult lennata on raskem, siis jääb haavatu maha ja linnuparv lendab minema. Raskustes ilmneb nõrkade ja haavatute nõrkus.

Igal vanemal ja targemal inimesel on olemas võimalus hoolitseda selle eest, et noor uudishimu tapvaks ei saaks, et uurimisretkel kogetu ei hakkaks pärssima edaspidist arengut. Kui laps läheb libedale jääle, võiks vanem olla lähedal, kes ulataks enne kukkumist käe, et hoop võimalikult väiksemate kadudega mööduks, et üks eksimus ei võtaks ära proovimislusti, enese katsetamise ja - tunnetamise kogemise ja kogemuse rõmu.

Kui on aga nii, et neid negatiivseid, valusaid, pärssivaid kogemusi on enam kui rõõmu ja lusti, siis ongi raske elada nii, et oleks elatud. Eduelamuse kogemisest olulisem on negatiivse kogemuse vältimine. Elamise asemele tuleb mingi normi täitmine, mingite ettekirjutuste järgimine jne. See on lihtsalt valutum, ei nõua pidevat tööd iseendaga, oma siseilmaga, oma puudustega, oma oskustega.