paariks loe ja pulma marss!
paari loe ja pulmamarss!
paari loeb ja pulmavalss!
paar iks loeb ja
vemmalvärss!

kärss kärnas ja maa külmund.
mihkel kärmas ja virge naeris.
kalle küttis ja
sebastian loeb
loeb ja lööb -
võta siis nüüd kinni...


ma siin omakeskis mõtlesin, et kõige puhul, mida inimene teeb, on oluline ausus.
ja vahest, väga harva, tabad midagi sellist, mis äratab üles, lööb tummaks oma aususes ja aususega.
ehmatab, nii et ei taha seda omaks tunnistada.
tunned ära selle aususe, tunned ära iseenda, aga siis on see nii naturalistlikult päris, et valus ja imelik on.
ainus lahendus paistab olevat ümbernimetamine, uue tähenduse andmine, uue maski lisamine.

kuid see, mis seal olmas on, jääb niikuinii.

mõni näeb, teine mitte,
mõni tunneb ära, teine mitte,
mõne jaoks on tähendust, teisele mitte

kuid see, mis seal olemas on, jääb niikuinii.