vaadates peeglisse näen seal tühjust

Kui tunnen end üksikuna, magan palju… unes on lohutus, unes on sõprust, unes on unistuste täitumist… igatsused ja argipäev on äraspidises ja ometi nii loogilises-loogelises seoses.

See, et iga inimene on siin ruumis üksi, oli mulle selge juba õige ammu – ma olen oma üksiolemisega harjunud, aga mõnikord ta ilmub eredamalt, painab, paneb järele- /üle-/ tagasi mõtlema. Ja igal korral üllatab ta oma valuga, oma üüratusega, oma ääretusega.

Ja ma pole aru saanud üksinduse ja üksilduse erinevatest paledest.

Hea ja mõnus on olla, kui maailm seisab jalgadel, tammub oma kindlas ja üllatavas rutiinis. Aga mingis hetkes on torm ja raju, kõik on segamini trambitud, ära ilastatud, rõve ja räpane – leia siit kätte õige ots ja lao killud tervikpildiks kokku. Suhteliselt kindel, et taastada varemolnut on võimatu, ja kas on üldse mõtet, aga kui kõik-kõik on teine, siis miks eeldada, et suhted ja inimesed su ümber jäävad samaks.

Taba ära hetk, mil pilt on muutunud, arvesta sellega ja mõista!

Siis saabub mõistmine, et inimene „on suletud kitsasse elevandiluust torni, kust suhtleb ümberkaudsetega ainult kindlate märkide abil; ent need märgid ei ole kõikidele ühtmoodi mõistetavad ning jäävad seetõttu ähmaseks ja ebamääraseks, ükskõik kui suurte ponnistustega me ka ei püüaks ümberkaudseid pühendada oma südamemuredesse, neil pole enamasti tahtmist ega ka jõudu meid mõista; nii jäämegi üksikuks, võimalik, et küll kõrvuti, kuid ilma üksteist mõistmata” (William Somerset Maugham).

Selles seisnebki elu ilu… et inimesed oskavad üksteist nii sügavalt vapustada. Kui nad vahetevahel mürki ei võta, siis lähevad nad üksteisele läägeks - ja nende kooselu kujutab endast kahe (või kahe miljardi) ideaalselt ärapandud asja vahekorda, mitte inimese elu (Nikolai Baturin). Tõelised vapustused ja üllatused panevad südame kiiremini lööma, vere voolama, teeb meeled erksaks. Inimene on vastuvõtlikum ja sensitiivsem ka tavaliste asjade suhtes. Üllatushetked, mil mõistus ehk hästi ei seletagi, kuid kõik on niikuinii õige või siis vale, elik teisem ning teooriate ja tõestuste, võrrandite ja müstikaga seda saladust lahti ei muugi.

„neil pole samu mälestusi, mõlemal on meeles nende kohtumisest kaks või kolm olukorda, aga kummalgi on need erinevad, nende mälestused ei ole sarnased, need ei lõiku, ja isegi hulga poolest ei saa neid võrrelda: üks mäletab teist rohkem kui teine teda. Esiteks sellepärast, et mälu võime on inimeseti erinev (mis oleks veel neile mõlemale vastuvõetav seletus), aga ka sellepärast (ja seda on raskem tunnistada) et nad pole teineteisele võrdselt tähtsad” (Milan Kundera).

„Nõnda peaksid ka inimesed, kui maailmas on pime aeg, minema igaüks omaette, et eksi minemise juhul mitte eksitada oma järel tulevat rahvast. Sest veendumus oma tee õigsuses ei taga veel eksimatust. See olekski siis kõrgeim vastutus…” (Nikolai Baturin).

Ja siis lähedki iseendasse, nii sügavale, et väljapääsu enam ei näe, ja pusid ja pusid… kuid ühel hetkel tuleb välja tulla, silmavaade ja siht selgeks seada ja edasi minna, rõõm ja tänu tulevad ise.