Käed liibuvad kätele ja silmad viivitavad silmil - nii algab me südamete lugu.
On kuuvalune öö, heina magus lõhn hõljub õhus, mu vile on unarule jäätult maas ja su lillepärg on lõpetamata.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjamise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul...
Vaata puud - nüüd suur on ta,
kuid mäletad veel sõber, Sa,
kuis läks see päev.
Ma naersin Sind,
Sa kurjaks said,
sest istutades oli vaid
üks oks Su käes.
Ja kui lumi kattis kõik,
siis kartus, et puu surra võib,
Sult rahu viis.
Sa jooksid välja iga tund,
et pühkida ta ümbert lund,
ma naersin siis...
Süda oli soe Sul sees
ning su mõistva pilgu ees
oli mul nii hea.
Miks see, et kingiks sain Sult ma kord sünnipäevaks kutsika ei unu eal?
Ning mõnikord, kui koju töölt ma jõudsin alles südaööl, sain aru siis,
et oodata mind raadio ees on vanu laule kuulates, just Sinu viis.
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma.
Tahaks olla Su juures - kui olla vaid saaks.
Sul tihti oli muresid, kuid ometi Sa tegid nii, et ma ei teaks.
Ma teesklesin, et olen karm,
kuid kallistasid mind mu arm,
kõik muutus heaks.
Ent ometi ma märkasin,
et miski rõhus vaevas Sind,
kui kauge tee.
Kui varakevad oli käes ja linnud laulsid terve päev, siis sündis see...
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma.
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks.
Usalda armastust isegi siis, kui ta toob valu.
Ära sule talle südant.
"Oh ei mu sõber, Su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid."
Süda on vaid selleks et, anda ära pisaraid ja valu, mu arm.
"Oh ei, mu sõber, Su sõnad on hämarad, ei suuda mõista neid."
Rõõm on üürike - otsekui kastetilk, naermise ajal ta sureb, aga valu on tugev ja põline, lase valulik armastus olla valvel Su silmis.
Sel korral olid üks Sa,
kui varjuriiki endaga
Sind loojang viis.
Nüüd mälestus vaid saadab mind,
kui ärkan öösel koju Sind
ma kutsun siis.
Elu tühjal laval ma,
nüüd kõnnin, kus kord seisid Sa
ja kasvas arm.
Nüüd tuuli üle taeva käib
ja pisaraid on lilled täis –
on elu karm.
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma.
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks.
Lõpeta siis viimane laul.
Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks.
Lõppegu lend läbi taeva tiibade kokkupanekuga pesa kohal.
Olgu Su käte viimane puudutus leebe nagu öö õis.
"Seisa paigal viivuks, oo ilus lõpp, ja ütle oma viimased sõnad vaikuses."
Kummardan Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.
On kuuvalune öö, heina magus lõhn hõljub õhus, mu vile on unarule jäätult maas ja su lillepärg on lõpetamata.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise, ilmutamise ja taasvarjamise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut armsat kasutut tõrkumist.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. Ei mingit saladust teistpool praegust, ei võimatu püüdlemist, ei varju veetluse taga, ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname ja saame. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni, et väänata välja temast valuviina.
See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul...
Vaata puud - nüüd suur on ta,
kuid mäletad veel sõber, Sa,
kuis läks see päev.
Ma naersin Sind,
Sa kurjaks said,
sest istutades oli vaid
üks oks Su käes.
Ja kui lumi kattis kõik,
siis kartus, et puu surra võib,
Sult rahu viis.
Sa jooksid välja iga tund,
et pühkida ta ümbert lund,
ma naersin siis...
Süda oli soe Sul sees
ning su mõistva pilgu ees
oli mul nii hea.
Miks see, et kingiks sain Sult ma kord sünnipäevaks kutsika ei unu eal?
Ning mõnikord, kui koju töölt ma jõudsin alles südaööl, sain aru siis,
et oodata mind raadio ees on vanu laule kuulates, just Sinu viis.
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma.
Tahaks olla Su juures - kui olla vaid saaks.
Sul tihti oli muresid, kuid ometi Sa tegid nii, et ma ei teaks.
Ma teesklesin, et olen karm,
kuid kallistasid mind mu arm,
kõik muutus heaks.
Ent ometi ma märkasin,
et miski rõhus vaevas Sind,
kui kauge tee.
Kui varakevad oli käes ja linnud laulsid terve päev, siis sündis see...
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma.
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks.
Usalda armastust isegi siis, kui ta toob valu.
Ära sule talle südant.
"Oh ei mu sõber, Su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid."
Süda on vaid selleks et, anda ära pisaraid ja valu, mu arm.
"Oh ei, mu sõber, Su sõnad on hämarad, ei suuda mõista neid."
Rõõm on üürike - otsekui kastetilk, naermise ajal ta sureb, aga valu on tugev ja põline, lase valulik armastus olla valvel Su silmis.
Sel korral olid üks Sa,
kui varjuriiki endaga
Sind loojang viis.
Nüüd mälestus vaid saadab mind,
kui ärkan öösel koju Sind
ma kutsun siis.
Elu tühjal laval ma,
nüüd kõnnin, kus kord seisid Sa
ja kasvas arm.
Nüüd tuuli üle taeva käib
ja pisaraid on lilled täis –
on elu karm.
Mu kaotus on suurem kui aimasin ma.
Tahaks olla Su juures, kui olla vaid saaks.
Lõpeta siis viimane laul.
Armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks.
Lõppegu lend läbi taeva tiibade kokkupanekuga pesa kohal.
Olgu Su käte viimane puudutus leebe nagu öö õis.
"Seisa paigal viivuks, oo ilus lõpp, ja ütle oma viimased sõnad vaikuses."
Kummardan Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed.
Kommentaarid