* Tihti kannab tänu ja tänulikkus hinnangu ürpi – on raske aru saada, kas tegu on tänu või hinnanguga. Ja seda eriti koolisüsteemis, kus võiks ka olla tänulik, et tööd on õigeaegselt esitatud, et tööd oli huvitav lugeda jne, kuid paraku antakse koolis vaid positiivseid ja negatiivseid hinnanguid. Ja on vist ka nii, et kes ei kuulu positiivsete hulka, need on automaatselt negatiivse hinnangu osalised. Ja pole juttugi hinnangutevabast suhtlemisest, ikka: silt seljale ja nii ongi, arvestamata tegureid, mis võisid inimeset mõjutada, tema tööd takistada ja samas ka tööd hõlbustada.
* Kui tänu tuleb inimese seest, on ta tänulik kõikide kogemuste eest, pole vahet, kas tegu on positiivne või negatiivne – hinnangud on teisejärgulised. Kõigest annab õppida, tuleb aru saada, millest on üks või teine situtsioon tingitud, see lahti mõtestada, seda mõista ja siis saab sellesse ka tänulikult suhtuda. Aga see eeldab vist mingit sisemist stabiilsust, mida ei anna väliste faktoritega mõjutada ja mõistvamad on need inimesed, kes on palju kogenud, läbielanud. Aga kui sisemine tasakaal on häiritud, on raske ka hinnangutevabalt suhestuda ümbritsevaga.
* Ja: ma olen tänulik oma vanematele, et nad teinetesit leidsid ja armastasid ja lasid mul nende armastuse ruumist osa saada, andsid mulle võimaluse siia ilma sündida. Ja oma vendadele olen tänulik, et nad on võimaldanud mul nendega koos olla, et nad on lasnud mul küsida ja olla rumal, nad on võtnud aega ja tegelenud minuga.
Perekond ongi see koht, kus laps ja ka täiskasvanu saab tunda tingimusteta armastust, mille üle tasub tänulik olla. Ju ikka ollaksegi, seda tänu ei saa olematuks teha, saab küll eitada tänu olemasolu ja oma mõttes välja mõelda, et ma nüüd enam pole tänulik, sest mul on nii halb elu, aga mulle tundub, et lõppkokkuvõtteks on ikkagi kõik inimesed tänulikud võimaluse eest elada.
* Ma olen mõenud ja tundnud tänulikkust inimeste suhtes. Kõik inimesed, kellega on mul olnud võimalus koos olla – värvikirev seltskond, alati kõike ei mõista, iga kord ei suuda olla tolerantne, aga üldjuhul olen ma tänulik, et olen saanud näha erinevaid inimtüüpe, tutvda nende mõtteilmadega.
Ja eriti tänulik olen nende hetkede eest, mil mõni inimene on võtnud vaevaks kulutada oma aega ja kuulata mind ära. Ja samas olen ma rahul ka sellega, et olen saanud hinnanguid, mis aitavad edasi minna (ja siia alla ei kuulu vaid positiivsed hinnangud, ka tähelepanu suunamine nõrkadele kohtadele on vajalik) ja need hinnangud on tulnud inimestelt, keda ma pean oma eeskujudeks, õpetajateks. Mingid hinnangud, mis on põhjendatud, konstruktiivsed ja edasisuunavad, on ikkagi olulised, ja samas tühja lahmimist pole mõtet kuulatagi. Nii on selle inimestevahelise suhtlusega, alati on kiitlejaid ja laiutajaid ikka rohkem kui leiutajaid J
* Ja tõsi ta on, et tänu tuleb väljendada konkreetselt, muidu on tegu tühipaljaste ja sisutute sõnadega, nn sotsiaalse vestluse üks vorm, millega ei saagi luua sõistmiseks ja suhtlemiseks vajalikku sidet, suhtlemine pole vastastikku rikastav, vaid pigem väsitav (“nad küll tänavad, aga ma ei usu seda niikuinii, sest nad ei mõtle seda tõsiselt, see on illusiooni, selle maailma üks osa”).
* Kui tänu tuleb inimese seest, on ta tänulik kõikide kogemuste eest, pole vahet, kas tegu on positiivne või negatiivne – hinnangud on teisejärgulised. Kõigest annab õppida, tuleb aru saada, millest on üks või teine situtsioon tingitud, see lahti mõtestada, seda mõista ja siis saab sellesse ka tänulikult suhtuda. Aga see eeldab vist mingit sisemist stabiilsust, mida ei anna väliste faktoritega mõjutada ja mõistvamad on need inimesed, kes on palju kogenud, läbielanud. Aga kui sisemine tasakaal on häiritud, on raske ka hinnangutevabalt suhestuda ümbritsevaga.
* Ja: ma olen tänulik oma vanematele, et nad teinetesit leidsid ja armastasid ja lasid mul nende armastuse ruumist osa saada, andsid mulle võimaluse siia ilma sündida. Ja oma vendadele olen tänulik, et nad on võimaldanud mul nendega koos olla, et nad on lasnud mul küsida ja olla rumal, nad on võtnud aega ja tegelenud minuga.
Perekond ongi see koht, kus laps ja ka täiskasvanu saab tunda tingimusteta armastust, mille üle tasub tänulik olla. Ju ikka ollaksegi, seda tänu ei saa olematuks teha, saab küll eitada tänu olemasolu ja oma mõttes välja mõelda, et ma nüüd enam pole tänulik, sest mul on nii halb elu, aga mulle tundub, et lõppkokkuvõtteks on ikkagi kõik inimesed tänulikud võimaluse eest elada.
* Ma olen mõenud ja tundnud tänulikkust inimeste suhtes. Kõik inimesed, kellega on mul olnud võimalus koos olla – värvikirev seltskond, alati kõike ei mõista, iga kord ei suuda olla tolerantne, aga üldjuhul olen ma tänulik, et olen saanud näha erinevaid inimtüüpe, tutvda nende mõtteilmadega.
Ja eriti tänulik olen nende hetkede eest, mil mõni inimene on võtnud vaevaks kulutada oma aega ja kuulata mind ära. Ja samas olen ma rahul ka sellega, et olen saanud hinnanguid, mis aitavad edasi minna (ja siia alla ei kuulu vaid positiivsed hinnangud, ka tähelepanu suunamine nõrkadele kohtadele on vajalik) ja need hinnangud on tulnud inimestelt, keda ma pean oma eeskujudeks, õpetajateks. Mingid hinnangud, mis on põhjendatud, konstruktiivsed ja edasisuunavad, on ikkagi olulised, ja samas tühja lahmimist pole mõtet kuulatagi. Nii on selle inimestevahelise suhtlusega, alati on kiitlejaid ja laiutajaid ikka rohkem kui leiutajaid J
* Ja tõsi ta on, et tänu tuleb väljendada konkreetselt, muidu on tegu tühipaljaste ja sisutute sõnadega, nn sotsiaalse vestluse üks vorm, millega ei saagi luua sõistmiseks ja suhtlemiseks vajalikku sidet, suhtlemine pole vastastikku rikastav, vaid pigem väsitav (“nad küll tänavad, aga ma ei usu seda niikuinii, sest nad ei mõtle seda tõsiselt, see on illusiooni, selle maailma üks osa”).
Kommentaarid