Rong. Üks nokastanud mees käib edasi ja tagasi, arvatavasti suitsetamas. Olles juba korduvalt käinud, avastab ta tuttava näo – jääb juttu rääkima ja lõpuks toob oma kohvri ja muud asjad kõrvalt vagunist tütarlapse juurde.
Jutu veeredes selgub, et mees on Soome-töölt kodu käimas, kolm päeva saab kodus pühi pidada ja puhata ning siis jälle Soomemaale tagasi. Mis see mehe roll muud on, kui raha teenida ja finantseerida Eestis olevat perekonda: vanem tütar on reisil ja tuleb ka täna tagasi, noorem tütar on viie-kuuene – temale ostis isa kuldketi, sellise korraliku ikka: „Panen selle oma käega talle kaela. Mõtlesin, et ostan ja siis panen oma käega talle kaela.”
Paar peatust edasi räägib mees noorepoolsele tüdrukule tema ema ja enda seiklustest, pikantsed lood, mis päädivad sellega: „Oled sa kindel, et sa minu tütar pole? Nii ilus tüdruk oled, et võid minu tütar küll olla!” Mees jõuab ja peab vajalikuks tüdrukule seletada, et tema ema on ikka loll, seal külas on kõik naised lollid… ja litsakad ka.
Aga see tema noorem tütar, see kuueaastane, teda polnud üldse plaanis, aga ei tea, kuidas nii läks… aga hästi läks, nüüd saab oma käega kuldketi talle kaela panna ja.
Aga mis sellel Eesti mehel muud üle jääb, kui Soome-Eesti vahet sõita ja raha teenida, et saaks majale katus peale, lastele haridus, naisele uued saapad, ise saab Eestis käies ennast lõdvaks lasta ja õlut rahumeeli juua. Ehkki naisele ei meeldi, aga mis teha, kui vaja, siis vaja.

kooli kõndides tundsin, kuidas ei jaksa, ei jaksa kõndida, ei jaksa rääkida, mitte midagi ei jaksa... tahaks küll, aga jõudu pole, füüsiliselt olen väsinud.

kõnnin mingil piiril.

ma olen tänava teises otsas.

dialoogi oleks vaja, sellist südamest südamesse, mõistmist.

hinnangud ja nõuanded väsitavad ja nüristavad, ajavad vihale ja raevu.

laupäeval oli tore ja vabastav rongisõit