igasuguseid tekste tuleb kirjutada, sest ilmaei saa... vaja on, hea et on mida ja kellele kirjutada, hea, et saab kirjutada, et on sõna- ja mõttevabadus.

Ma ei suuda oma keelt hammaste taga hoida, ei suuda jääda ükskõikseks süsteemi puuduste juures, ei suuda taluda, kui minu aega raisatakse – sellised asjad ärritavad mind ja siis ma ärritun omakorda iseenda peale, et miks tühjast tüli teha jne - nõiaring.

Ei talu reeglit reegli pärast, vormi vormi pärast – vaja on põhjendust.

Mõnikord võiks vait olla – jätaks targema mulje.

Tahaksin, et suudaksin ennastunustavalt rõõmustada ja olla üle argiprobleemidest, inimestevahelisest kiskumisest. Tahaksin, et suudaksin olla hea inimene. Mõnikord tahaksin, et oleksin vähem kriitiline või siis jätaks oma arvamuse lihtsalt enda teada, sest minu hinang või kommentaar valel ajal ja vales kohas valab lihtsalt õli tulle ja tekitab tühjast tüli.

Harjudes ära nn oma süsteemiga võin muutuda laisaks ja rumalaks, nähes puid, mitte metsa. Rumaluse ja laiskusega käib käsikäes väiklus ja labasus – need on minu jaoks ohud. Ma tean, et oma loomult olen ma pigem laisk kui usin ning seetõttu on minu jaoks oluline, et keskkond, kus ma elan ja kulgen, toetaks mu arengut.

Ma kardan seda keskkonda, kuhu ma lähen, kardan, et mul pole seal hea olla, et ma ei oska seal hästi olla (olgu see tingitud liigsetest asjadest ja vidinatest või sotsiaalsest keskkonnast). Kui ma ei tunne ennast keskkonnas hästi, hakkan lõhkuma sidemeid, mis mind selle negatiivse ärritajaga seob, hakkan lammutama ka positiivset – mistõttu võin olla ülekohtune inimeste ja situatsioonide suhtes. Kõige rohkem kardan iseennast – ma ei karda seda, et ma tööga hakkama ei saa, aga kardan seda, kuivõrd ja mis suunas töökeskkond mind mõjutab ja kuivõrd ma üldse olen altis muutustele ja mõjutustele.

Et hirmul on suured silmad, võiks seda jutuvada jätkata, sest on loomulik, et situatsioon, milles ma pole varem olnud, tundub hirmus ja seda just oma uudsuse, ettearvamatuse tõttu – ning kui hetk on käes, on tegu loomuliku arenguga, kus kõik on nii nagu olema peab. Ja ma usun seda ka, et kui ma praegu siia kõik oma hirmud ja ohud kirja paneks, nad ära sõnastaks, siis võib juhtuda, et hakkan ise neid situatsioone looma – loomulikult peab oma eripäradest teadlik olema, aga ega ma neis situatsioonides üksi pole, ka väike detail, mõni ilus sõna võib anda uue koloriidi.
Ja praegust olukorda arvestades on mu ohuks see ka, et ma ei suuda või siis ei taha teatud asju konkreetselt välja öelda, eeldan et inimesed mõistavad minu pikka ja ümarat juttu – mis võib aga veel rohkem segadust ja mõistmatust luua.

Ja kõige-kõige suurem väljakutse minule kui inimesele ja kui õpetajale on, et ma suudaks rikastada ja pakkuda rõõmu oma õpilastele. Tõeline väljakutse on olla nii hea õpetaja, et kõik lapsed mind hea sõnaga ja naerunäoga meenutaksid. Et laste argipäev oleks kui igapäevane pidu ja rõõm ja tänu olemasolemise eest. See juba on suur tükk ja väljakutse, milleni ei küündi ükski tühipaljas teaduskraad, aga kui teaduskraadiga käik kaasas kõik eelpoolnimetatu – on i-le täpp peale pandud.