Kesksuvine lugemine - Karl Ristikivi "Hingede öö" (Tln, Eesti Raamat, 1991).
Raamat, mis tuleb talvise pääripöeva paiku uuesti kätte võtta ja võtta aega lugemiseks, süvenemiseks, tihedamaks märkmetetegemiseks, sünteesimiseks. Loen küll juba taaskord, aga ometi on tunne, et ei jõua jälgida, ei jõua kaasamõelda ja mõista seda paradoksaalsust ja uperpallitamist. irooniline muie tekib suunurka, seda küll, aga ometi on palju enamat kui iroonia. Ma lihtsalt veel ei küündi - tundub mulle.
Ja Jaan Undusk on nii põhjaliku ja edasimõtlevalt läbimõeldud järelsõna kirjutanud, et enam ei julgegi suud täis võtta. Et kõik on nagu öeldud just.
Kuid ometi. Mõned väljavõtted.
Üks mõiste võis äkki lõhestuda mitmeks, mis aegamööda üksteisest eemale libisesid. Ja mitu mõistet, millel polnud üksteisega midagi ühist minule tuntud kõnepruugi järgi, võisid ootamatult kokku voolata üheks. (lk 231).
Mu uhkus on mürgine lill, mille vaenlane öösel külvas. Ja isegi kui see kasvaks allapoole, mürgitaks ta toitva mulla, mis on ainult nende jaoks, kes kasvavad oma isa aias.
Mu uhkus on aksolotl, kes ülbelt trotsis arengulugu ja jääaja kiuste jäi edasi elama, kes aga karistuseks iial ei jõudnud välja vastsestaadiumist.
Mu uhkus on haruldane muldmetall, , millest kellelegi pole kasu, mis ainult teeb elementide süsteemi raskeks ja keeruliseks (lk 180).
Mu ahnus on määrdinud lapsekäsi, mis hoiab kivikesi, korjatud sealt, kust teised iga päev üle käivad.
Mu ahnus on pilt silma võrkkilelt, väga väike ja pea peale pööratud, nii et keegi teine peale minu seda ei näe, ja kuigi näeks, ei saaks ta sellest aru.
Mu ahnus on Tantalos, kelle karistus kestab kaks päeva (Tragöödia algab alles kolmandal päeval) (lk 190).
Oli kord hernehirmutis, kes armastas tuvisid, aga tuvid kartsid teda, ja seal pole midagi imestada, sest eemalt näis ta tõesti hirmuäratav, kui ta seal tuule käes hõlmu lehvitas ja tühjade käistega vehkis. Varesed seevastu olid kohe välja uurinud, et ta polnud midagi muud kui tühi kest, ja nad lendasid julgesti ta ümber, kraaksusid talle kõrva sisse ja istusid teinekord talle isegi õlale. Hernehirmutis jälestas vareseid ja vehkis meeleheitlikult, et neid eemale ajada, seda enam, et tuvid kartsid ka vareseid, vahest veelgi rohkem kui hernehirmutist ennast, ja juba sellepärast ei julgenud nad lähedale tulla. Mida rohkem aga hernehirmutis nüüd vehkis, seda kartlikumaks tuvid muutusid ja seda kaugemale nad lendasid, nii et vaene hernehirmutis neid viimaks isegi eemalt ei näinud. Ta ei oleks neid ka varsti niikuinii näinud, sest varesed olid ta silmad peast välja nokkinud.
See hernehirmutis on mu kadedus (lk 204).
Ja selline väljatõstmine on mu laiskus ja liigtarbimise sümptom - lihtsamalt, ikka lihtsamalt. või on liigtarbimise tulemiks laiskus, mistõttu jäävad enda mõtted ripakile ja paari hiireklõpsuga on kirjas see, mis oleks nõudnud suuremat pingutust ja mõttetööd ning mille tulem poleks ehk pooltki nii puudutav. Ehk siis argus, mis suubub laiskusesse.
Raamat, mis tuleb talvise pääripöeva paiku uuesti kätte võtta ja võtta aega lugemiseks, süvenemiseks, tihedamaks märkmetetegemiseks, sünteesimiseks. Loen küll juba taaskord, aga ometi on tunne, et ei jõua jälgida, ei jõua kaasamõelda ja mõista seda paradoksaalsust ja uperpallitamist. irooniline muie tekib suunurka, seda küll, aga ometi on palju enamat kui iroonia. Ma lihtsalt veel ei küündi - tundub mulle.
Ja Jaan Undusk on nii põhjaliku ja edasimõtlevalt läbimõeldud järelsõna kirjutanud, et enam ei julgegi suud täis võtta. Et kõik on nagu öeldud just.
Kuid ometi. Mõned väljavõtted.
Üks mõiste võis äkki lõhestuda mitmeks, mis aegamööda üksteisest eemale libisesid. Ja mitu mõistet, millel polnud üksteisega midagi ühist minule tuntud kõnepruugi järgi, võisid ootamatult kokku voolata üheks. (lk 231).
Mu uhkus on mürgine lill, mille vaenlane öösel külvas. Ja isegi kui see kasvaks allapoole, mürgitaks ta toitva mulla, mis on ainult nende jaoks, kes kasvavad oma isa aias.
Mu uhkus on aksolotl, kes ülbelt trotsis arengulugu ja jääaja kiuste jäi edasi elama, kes aga karistuseks iial ei jõudnud välja vastsestaadiumist.
Mu uhkus on haruldane muldmetall, , millest kellelegi pole kasu, mis ainult teeb elementide süsteemi raskeks ja keeruliseks (lk 180).
Mu ahnus on määrdinud lapsekäsi, mis hoiab kivikesi, korjatud sealt, kust teised iga päev üle käivad.
Mu ahnus on pilt silma võrkkilelt, väga väike ja pea peale pööratud, nii et keegi teine peale minu seda ei näe, ja kuigi näeks, ei saaks ta sellest aru.
Mu ahnus on Tantalos, kelle karistus kestab kaks päeva (Tragöödia algab alles kolmandal päeval) (lk 190).
Oli kord hernehirmutis, kes armastas tuvisid, aga tuvid kartsid teda, ja seal pole midagi imestada, sest eemalt näis ta tõesti hirmuäratav, kui ta seal tuule käes hõlmu lehvitas ja tühjade käistega vehkis. Varesed seevastu olid kohe välja uurinud, et ta polnud midagi muud kui tühi kest, ja nad lendasid julgesti ta ümber, kraaksusid talle kõrva sisse ja istusid teinekord talle isegi õlale. Hernehirmutis jälestas vareseid ja vehkis meeleheitlikult, et neid eemale ajada, seda enam, et tuvid kartsid ka vareseid, vahest veelgi rohkem kui hernehirmutist ennast, ja juba sellepärast ei julgenud nad lähedale tulla. Mida rohkem aga hernehirmutis nüüd vehkis, seda kartlikumaks tuvid muutusid ja seda kaugemale nad lendasid, nii et vaene hernehirmutis neid viimaks isegi eemalt ei näinud. Ta ei oleks neid ka varsti niikuinii näinud, sest varesed olid ta silmad peast välja nokkinud.
See hernehirmutis on mu kadedus (lk 204).
Ja selline väljatõstmine on mu laiskus ja liigtarbimise sümptom - lihtsamalt, ikka lihtsamalt. või on liigtarbimise tulemiks laiskus, mistõttu jäävad enda mõtted ripakile ja paari hiireklõpsuga on kirjas see, mis oleks nõudnud suuremat pingutust ja mõttetööd ning mille tulem poleks ehk pooltki nii puudutav. Ehk siis argus, mis suubub laiskusesse.
Kommentaarid