Ma siin mõtlesin, et Nekrassov oma raamatutes juba räägib, et naise ülesanne on luua armastuse ruum ja mees teeb kõik muu. Kuid kõige olulisem on see vastastikuse armastuse ruum - see nüüd haakeks eelmise postitusega.
Täna oli kummaline päev: segadust ja hämmingut tekitavad kohtumised, teatavad eneseületused ja viimasena tore kokkusaamine, koosolemine.... kõik räägivad, et saaks ära räägitud - selles seisnebki seltiselu mõte. Kui on kuulajaid, on tore, ja alati on, kes kuulab, kellega jutusoonele saab.
Viimasel ajal on olnud kohtumisi, mis panevad kummastama. Miks nüüd ja nii tihti? On see määnegi märk? No igaljuhul: mulle meeldib nii :)
Täna oli kummaline päev: segadust ja hämmingut tekitavad kohtumised, teatavad eneseületused ja viimasena tore kokkusaamine, koosolemine.... kõik räägivad, et saaks ära räägitud - selles seisnebki seltiselu mõte. Kui on kuulajaid, on tore, ja alati on, kes kuulab, kellega jutusoonele saab.
Viimasel ajal on olnud kohtumisi, mis panevad kummastama. Miks nüüd ja nii tihti? On see määnegi märk? No igaljuhul: mulle meeldib nii :)
Kommentaarid
Eks siis kirjutan, mis näppude alt valla pääseb:
1. mul on hea meel, et Sa said töö, mida soovisid;
2. mul oli väga huvitav lugeda Sinu süvaanalüüsi Marie Smok'i luuletuste teemal;
3. mul oli põnev avastada, et Sa oled taaskord lugenud "Hingede ööd" - Ristikivi on üks mu suuri lemmikuid;
4. kui kokku saame (miks küll pole seda võimalust olnud), siis kirjutame.
see, mis kustutatud, oli minu tänukommentaar - et aitäh, dialoog on alati suunurkikergitav.
ja see, mis sulgudes, võiks vabalt olla ka minu fraas, aga elu on üllatusi täis :)
ja sellised seigad teevad olemise päikeseliseks... muiga ja vanguta pead, "pole olemas" :D