Tegelikult üks lubadus, mis on oma täitmist oodanud ja on jõudnud ära oodata. tegelikult tuli ta ise, sundimatult ja päriselt.
Jalutades mõtiskledes armastusest ja pettumustest, päikesest ja varjust, õitsemisest ja närbumisest, kukkumisest ja püstitõusmistest – kogenud naise noor ja hoolitsuse järele ihaleva hing on avali kui lilleõis, mis on oma kroonlehed päikesele avanud. Inimene jääb alati lapseks, kes vajab hoolt ja tuge, mõistmist ja kallistusi.
Ons tegu egoismiga, kui hoolime iseendast, mõistame, et eluks on vaja teist inimest, kes mõistaks ja toetaks, sõpra, kes oleks kõrval, oleks olemas ja seda avalikult tunnistada – eelkõige siis iseendale oma nõrkust tunnistada? Olla naine, kes ootab ja on olemas, on pidevas valmisolekus, pideva pinge all, et õigel hetkel puhkeda õide, avaneda. Ennastunustavalt ja ennastohverdavalt. Jääb tõdeda, et altruistid on suurimad egoistid.
Valik luuletusi, milles Naine on kui lill, vajades Meest, kes hooliks ja armastaks, et naises saaks õitseda headus, millest pärineb eluõnn. Naine loob ruumi enda ja mehe armastuse jaoks, hoiab tuld, mehel tuleb vaid õigel ajal olemas olla ja kohendada, hagu lisada.
Minugi õis vajab hoolt.
Hoolt ja armastust,
et kestaks õitsemine..
On kevad.
Vajan Sind...
Palun ära lase mind
niimoodi närtsida!
Sest:
Ei ole midagi
valusamat kui teineteise mittemõistmine,
Ei ole midagi
solvavamat kui armastatu inetud sõnad,
Ei ole midagi
piinavamat kui teadmine -
Sulle on liiga tehtud,
kuid Sa ei osanud
ennast kaitsta.
Ja siis saabub langus, sukeldumine iseenda kurbade mõtete maailma. Maailma, mille valuteibal kraaksub vaid hall vares parastavalt kraaks, kraaks, kraaks. Selles maailmas pole päikest, pole lootust, vaid hallus – maailm on halli loori all. Vaja on vaid teist inimest, kes kergitaks loori, laseks sisse päikesekiire, sest armastatu ongi päike. Kuid igatsusevalu ei lase näha päikest, inimene, kes igatseb ja loodab, ei saa tunda täielikku rahulolu. Ometi on ootuses võimalus:
Ära pettu ootustes,
sest Sul on võimalus,
võimalus elada,
elada lootuses.
On hetki, mis tunduvad ebareaalsetena, unenäolistena ja hetke reaalsuse tõestuseks on vaid kaks inimest, kes elasid selle hetke läbi teine-teises, keda ühendas armastus. Ehk on tegu hetkega, mil pannakse aeg seisma, hetkega, mil pole muud kui armastus. Seda ei saa mõõta aja ja ruumiga, ta on ja siis enam pole. Kui on tekkinud ruum hirmule kõike kaotada, vilksatavad märgid lõpu algusest, kartusest elu elamatajäämisest, kartus, et liivakell pudeneb käest, armastusest jääb vaid kaks inimvaret. Killud, mis kriibivad vastastikku teineteist. Valu ja vale põletavad, määrivad. Kas piisab usust, et hommik on õhtust targem? Või kustutada valgus ja sulgeda uks iseenda sees? Jätta alles vaid viha mürgised skorpionid, tigedad kärnkonnad, soolkibedad sõnad, valuvihmad ja kurbuse tuulehood? Ma lähen edasi. Ka pimedas. Sest liikumine on inimese sees, ürgjõud, elujanu ja elujõud, mis on visa. Olgugi, et näib olematuna, on ta siiski olemas.
Ja nii me liigume, kõik liigub, on minekuid ja tulekuid, mis on tuntavad, kuid mida varjab öö. Öös on asju. Kuid ööle järgneb päev, peab järgnema, see on loodusseadus, mille suhte inimene on võimetu. Ja talvele järgneb kevad, magamisele ärkamine. Poetess tõdeb, õigemini hüüab enese sisse: otsi kevadet, sest Sul on südame all ime!!! Sest pilvede taga on päike, kuigi me seda ei näe. Niisama vankumatu kui on päike, on ka inimese usk, lootus, hingamine. Usk paneb lootma, lootused sunnivad uskuma. Ja naine ootab, ootab, et ime täituks. Ootab, sest mehe imes on naise ime. Minu ime, et sa tuleksid.
Ja südame all on tuli, mis annab elu, on elu, mis hoiab tuld. Ehkki tulekud-minekud oma kaootilisuses jäävad, ootamine ja ootamist on, ometi läheb elu edasi. Inimesed muutuvad oma minekutes, ootamistes, saabumistes ja suubumistes iseendasse ja teineteisse. Kuid mõnikord on, et (tagasi)tulemine jääb hiljaks, inimene ise on liialt muutunud, keskkond, tunded on muutunud. Saame kokku ja ometi oleme kui murtud tiibadega linnud, kes on valmis minema, lendama, aga ei saa, ei suuda. Jääb üle loota, et ehk on leevendust ootamisvalule, ehk on keegi või miski, mis aitab. Et elaks me sees tilluke tüdruk, kes trotsib tuuli, kes tõuseb ja korjab kokku tuulepillutatud õied ning avardab silmapiiri. Et jätkuks jaksu. Ja julgust sisenemaks teise inimese „teise maailma“.
Valimikust jäävad kõlama igatsus ja valu, vajadus olla armastatud, olla kaitstud, hoole osaliseks saanud. Paralleel lillega, kes vajab päikest ja hoolt, vajab valgust, sest valgus on armastus. Autor kasutab päikese sümbolit: päike kui armastus, päikese ootus, sära, valgus, mida hoida. Vastandina on valu ja kurjus, mis väljendub pimedusena, sombuna, närbumisena, tormituulte ja mürgina. Kuid autor mõistab elu pooltoone, vastandlikkust ja tõdeb, et mõnikord on pimeduses vähemvalus: õnneks pole suveöö. Koos päikeseigatsusega on ootus kevade järele, tärkamise ja ärkamise igatsus: otsi kevadet!
Luulevalikus on elukogenud naise ausad pihtimused, valusad ülestunnistused, iseenda nõrkuste tunnistamine, oma valu tagamaade paljastamine, maskide maharebimine. Naine on alasti, on lill, kes on oma kroonlehed avanud päikese poole, sest see on loomusund. Ja kuigi on hallust, on valu, on tormituuli, siis ometi on päike, on elu. On laps – naise elu kevade. Küpsusega kaasnev usk ja teadmine, et päikest on ka vihmas ja rajus. See teadmine annab kinnitust elatud elule, annab põhjuse ja põhjenduse. Veendumus, et kusagil on alati üks tüdrukutirts, kel on jaksu tõusta ja edasi minna. Alati on mõni tüdruk.
kuid lilleõied käes
ta püsti tõusis
oma jõust ja väest.
Jalutades mõtiskledes armastusest ja pettumustest, päikesest ja varjust, õitsemisest ja närbumisest, kukkumisest ja püstitõusmistest – kogenud naise noor ja hoolitsuse järele ihaleva hing on avali kui lilleõis, mis on oma kroonlehed päikesele avanud. Inimene jääb alati lapseks, kes vajab hoolt ja tuge, mõistmist ja kallistusi.
Ons tegu egoismiga, kui hoolime iseendast, mõistame, et eluks on vaja teist inimest, kes mõistaks ja toetaks, sõpra, kes oleks kõrval, oleks olemas ja seda avalikult tunnistada – eelkõige siis iseendale oma nõrkust tunnistada? Olla naine, kes ootab ja on olemas, on pidevas valmisolekus, pideva pinge all, et õigel hetkel puhkeda õide, avaneda. Ennastunustavalt ja ennastohverdavalt. Jääb tõdeda, et altruistid on suurimad egoistid.
Valik luuletusi, milles Naine on kui lill, vajades Meest, kes hooliks ja armastaks, et naises saaks õitseda headus, millest pärineb eluõnn. Naine loob ruumi enda ja mehe armastuse jaoks, hoiab tuld, mehel tuleb vaid õigel ajal olemas olla ja kohendada, hagu lisada.
Minugi õis vajab hoolt.
Hoolt ja armastust,
et kestaks õitsemine..
On kevad.
Vajan Sind...
Palun ära lase mind
niimoodi närtsida!
Sest:
Ei ole midagi
valusamat kui teineteise mittemõistmine,
Ei ole midagi
solvavamat kui armastatu inetud sõnad,
Ei ole midagi
piinavamat kui teadmine -
Sulle on liiga tehtud,
kuid Sa ei osanud
ennast kaitsta.
Ja siis saabub langus, sukeldumine iseenda kurbade mõtete maailma. Maailma, mille valuteibal kraaksub vaid hall vares parastavalt kraaks, kraaks, kraaks. Selles maailmas pole päikest, pole lootust, vaid hallus – maailm on halli loori all. Vaja on vaid teist inimest, kes kergitaks loori, laseks sisse päikesekiire, sest armastatu ongi päike. Kuid igatsusevalu ei lase näha päikest, inimene, kes igatseb ja loodab, ei saa tunda täielikku rahulolu. Ometi on ootuses võimalus:
Ära pettu ootustes,
sest Sul on võimalus,
võimalus elada,
elada lootuses.
On hetki, mis tunduvad ebareaalsetena, unenäolistena ja hetke reaalsuse tõestuseks on vaid kaks inimest, kes elasid selle hetke läbi teine-teises, keda ühendas armastus. Ehk on tegu hetkega, mil pannakse aeg seisma, hetkega, mil pole muud kui armastus. Seda ei saa mõõta aja ja ruumiga, ta on ja siis enam pole. Kui on tekkinud ruum hirmule kõike kaotada, vilksatavad märgid lõpu algusest, kartusest elu elamatajäämisest, kartus, et liivakell pudeneb käest, armastusest jääb vaid kaks inimvaret. Killud, mis kriibivad vastastikku teineteist. Valu ja vale põletavad, määrivad. Kas piisab usust, et hommik on õhtust targem? Või kustutada valgus ja sulgeda uks iseenda sees? Jätta alles vaid viha mürgised skorpionid, tigedad kärnkonnad, soolkibedad sõnad, valuvihmad ja kurbuse tuulehood? Ma lähen edasi. Ka pimedas. Sest liikumine on inimese sees, ürgjõud, elujanu ja elujõud, mis on visa. Olgugi, et näib olematuna, on ta siiski olemas.
Ja nii me liigume, kõik liigub, on minekuid ja tulekuid, mis on tuntavad, kuid mida varjab öö. Öös on asju. Kuid ööle järgneb päev, peab järgnema, see on loodusseadus, mille suhte inimene on võimetu. Ja talvele järgneb kevad, magamisele ärkamine. Poetess tõdeb, õigemini hüüab enese sisse: otsi kevadet, sest Sul on südame all ime!!! Sest pilvede taga on päike, kuigi me seda ei näe. Niisama vankumatu kui on päike, on ka inimese usk, lootus, hingamine. Usk paneb lootma, lootused sunnivad uskuma. Ja naine ootab, ootab, et ime täituks. Ootab, sest mehe imes on naise ime. Minu ime, et sa tuleksid.
Ja südame all on tuli, mis annab elu, on elu, mis hoiab tuld. Ehkki tulekud-minekud oma kaootilisuses jäävad, ootamine ja ootamist on, ometi läheb elu edasi. Inimesed muutuvad oma minekutes, ootamistes, saabumistes ja suubumistes iseendasse ja teineteisse. Kuid mõnikord on, et (tagasi)tulemine jääb hiljaks, inimene ise on liialt muutunud, keskkond, tunded on muutunud. Saame kokku ja ometi oleme kui murtud tiibadega linnud, kes on valmis minema, lendama, aga ei saa, ei suuda. Jääb üle loota, et ehk on leevendust ootamisvalule, ehk on keegi või miski, mis aitab. Et elaks me sees tilluke tüdruk, kes trotsib tuuli, kes tõuseb ja korjab kokku tuulepillutatud õied ning avardab silmapiiri. Et jätkuks jaksu. Ja julgust sisenemaks teise inimese „teise maailma“.
Valimikust jäävad kõlama igatsus ja valu, vajadus olla armastatud, olla kaitstud, hoole osaliseks saanud. Paralleel lillega, kes vajab päikest ja hoolt, vajab valgust, sest valgus on armastus. Autor kasutab päikese sümbolit: päike kui armastus, päikese ootus, sära, valgus, mida hoida. Vastandina on valu ja kurjus, mis väljendub pimedusena, sombuna, närbumisena, tormituulte ja mürgina. Kuid autor mõistab elu pooltoone, vastandlikkust ja tõdeb, et mõnikord on pimeduses vähemvalus: õnneks pole suveöö. Koos päikeseigatsusega on ootus kevade järele, tärkamise ja ärkamise igatsus: otsi kevadet!
Luulevalikus on elukogenud naise ausad pihtimused, valusad ülestunnistused, iseenda nõrkuste tunnistamine, oma valu tagamaade paljastamine, maskide maharebimine. Naine on alasti, on lill, kes on oma kroonlehed avanud päikese poole, sest see on loomusund. Ja kuigi on hallust, on valu, on tormituuli, siis ometi on päike, on elu. On laps – naise elu kevade. Küpsusega kaasnev usk ja teadmine, et päikest on ka vihmas ja rajus. See teadmine annab kinnitust elatud elule, annab põhjuse ja põhjenduse. Veendumus, et kusagil on alati üks tüdrukutirts, kel on jaksu tõusta ja edasi minna. Alati on mõni tüdruk.
kuid lilleõied käes
ta püsti tõusis
oma jõust ja väest.
Kommentaarid
Kuna sina said toetuda üksnes sõnadele (ehk ka ühele kohtumisele), siis mina, olles teda tundnud, võin öelda, et tabasid teda (tema hinge, elutunnetust, valusaid varjukohti ja vilksavaid lootuskiiri) teraselt ja täpselt. Võin kinnitada, et see üsna nii oligi (on!).
Su tõlgendamine oli väga omanäoline ja mulle meeldis, et sa kasutasid luulekogu kui baasteost enda inspireerimiseks. Aga sa "mängisid" väga õrnalt ja ettevaatlikult, kordagi tegemata eksimusi või kaldumata luuletaja temaatikast kõrvale.
Ei tea, kas asi on lihtsates sõnades või selles, et oleme naised ja saame üksteisest kergemini aru - igal juhul sa "harutasid" ta kenasti lahti ja see pehme mõistvus, millega ta luulet analüüsisid, oleks autorile vee silma toonud.
Aitäh esimese kirjaliku luulearvustuse eest!