ja mõnel päeval sa mõtled, et ehk mind polegi olemas, et midagi pole.
ja teinekord ärkad hämmastusega: oli see nüüd unes või ilmsi, poolpäeva kõnnid ja mõtled, otsid märke, mis annaks aimdusi, kinnitust ühe või teise versiooni kasuks.
ja märkamatult saabub hetk, mil enam ei jõua. mil pakitsus purskab välja ja - siis on kõik jälle korras. läheme edasi. las jääda. ja ööhämarus ning padi näevad ja kuulevad seda, mis on.

ja hommikud on pikad, sest ettevalmistus peab olema korralik: et ükski ripsmekarv, juuksetutt, põselohk ei reedaks tõelisust. nii ta käib. nagu kellavärk.