häbikäbi käbihäbi

käisin eile teatris, poolteistkümmend kuud võttis aega, aga käidid sai ja etendus oli väärt. palju huvitavaid ja koomilisi osatäitmisi kõõmastest professoritest väljaveninud kampsiga rahvamuusikatudengini, sekka kõrgeid kontsi, kunstripsmeid, idamaa müstikat, rootsi valgepäid ja tantsu rahapaja ümber.

nii nagu Tätte Jaan on väitnud, et Ristumise peateega kirjutas ta raha pärast, võib arvata, et Aardami Ott on pabereid täitnud samal motiivil - et miskit saaks selgemaks, kontuurid välja joonistatud, mõtted hetkeks selgeks mõeldud ja vaatajatele anda võimalus edasi mõelda, hetkeks ehk peeglissegi vaadata, mõnel korral ka südametunnistusele koputada.

novot. igati väärt vaatamine oli. see oli ilus. ja valus. (vilsandimees laulab praegu puhtjuhuslikult). dialoogid olid üllatavad ja ehedad, karakterid ja tüübid ehedad ja laia pintslitõmbega joonitud, lava oli pikk ja uksi täis, oli punast ja geomeetriat.

ja põhiline: lõpus oli naer ja naer on nakkav, naer on terviseks. naer päästis häbist, sest kuidas sa ikka inimesele otsa vaatad, kui häbi on nii suur, ja teisel poolel samuti ja uksetagaolijatel samuti. häbi ongi nii suur ja hoomamatu, aegumatu. kõige suurem häbi on nende pärast, kel pole üldse häbi.

Kommentaarid