neljal päeval neljast olen ma mõelnud, et peaks vist töökohta vahetama... kuidagi kurb on seda mõelda ja eks ta mõtteks jääbki, aga ikkagi: miks üldse sellised mõtted - see teeb meele ärevaks. ja nad on igapäevased. eelmisel kuul mõtlesin, et oktoobrist peaks hakkama olukord paranema, aga siiani pole paranemismärke näha, aiva hullemaks kipub minema.

lähimate töökaaslastega arutame omavahel, et kuidas need väikesed põnnid jaksavad, tugeva tervisega sellid. endal on küll nii raske ja väsitav, aga nemad on tublid ja panevad hästi vastu. mis on muidugi tore. ja ega kellelegi haigust tahagi, aga mida vähem on kohalolijaid, seda tervislikum kõigile. paradoksaalne nagu ta on, aga nii lihtsalt on.

arvan, et ükski täiskasvanu ei kujuta ette, et ta peaks kaheksa tundipäevast veetma kuueteistkümneses seltskonnas ja nii päevast päeva. peab võitlema oma koha ja vahendite eest. tõesti, tihti on nii, et pole ruumi istumisekski - sealt ka nügimised, käelaksud, pisarad ja kisa, mis kõik kokku on aga rohkem veel kui väsitav. mis lubaks arvata, et uneajal kõik magavad kui notid, aga kus sa sellega - ikka on mõni elektrijänes, kel on jaksu jõurata ja jõurata, ka siis kui vahepeal peab haigutamiseks vakka jääma, jätkub kõik kui katkise plaadimängijaga - samas vaimus visalt edasi.

oleks siis nii, et kaheaastane saaks nii kui mina end väljendada ja oma muredest sõbra-tuttavaga rääkida, end välja elada. paraku elavad nad end küll välja, seda siis jorisedes ja virisedes, või siis elavad enda sisse - murduvad ja lepivad, nii nagu ikka. ja põhimõtteliselt nii ongi. emmed-issid, vanaemad-vanaisad käivad tööl, lapsed lasteaias, ainult see vahe on, et laste tingimused on kordades hullemad ja tervistkahjustavamad, aga mis sellest - saame hakkama. murrama ja kangutame, sest peab saama. kogu lugu. lapsel pole valikut, täiskasvanul on. minul on võimalus mõelda, et tulen tulema ja loobun, nendel seda pole - see hoiabki mind nenede juures. olla saatusekaaslane, olla toeks, pakkuda rõõmu ja lähedust. ehk on see hellitamine, aga olgu siis pealegi, kõik me vajame pisikest paid ja tillukest kallit.

eh, see on vist minu lugu minule. lootuse- ja entusiasmisüst. :D