minu emotsioonid: hops siia ja hops sinna, naerust nutuks ja naeruks tagasi, õnnest suure sügava kurbuse ja meeleheiteni. küll on hää, et emotsioonidevikerkaar on olemas. ja kui hea on veel siis, kui saab oma emotsioone jagada ja korrutada.
ma ei tea, kas see on professionaalselt õige, aga täna lasin oma meeleheitel välja paista. minu jaoks oli olukord lihtsalt nii lohutamatu, et pisarad voolasid ja siis lahistasin lihtsalt nutta. ma olen ka kõigest inimene. tegelikult oli see päris hea tegu: sain end välja elada ja haaras laste tähelepanu. vähemasti oli vaikus, ruumis olid vaid minu nuuksed ja nuuskamised. :) kõrvaltvaatajale oleks see pilt olnud päris koomiline. aga nutt on meile kõigile ju lubatud. ;) ja kui endast on ikka üliväga hale, siis tulevad pisarad ojadena. no tõesti, meil on olemas kutseaasta ja eneseanalüüsid ja mentoritega kohtumised ja mis kõik veel, aga inimressurssi, seda kõige olulisemat, pole. mis kasu on mul siis eneseanalüüsist ja kokkusaamisest mentoriga, kui ma ei saa hakkama igapäevastes situatsioonides, kui ma tunnen end tõeise äpuna ja luuserina, sest ei suuda ühte põngejat panna end turvaliselt tundma ja oma suurt emmeigatsust unustama. ma ei leia meetodeid, mida rakendada, et ruumis oleks vaikus ja loodud võimalus puhkamiseks. mis puhkus see on, kui keegi pidevalt kõrva karjub? seetõttu olekski vaja kõrvale inimest, kes aitaks rahustada, kellega saaks luua ruumi, kus kõikidele jätkuks inidividuaalselt tähelepanu. tõesti, piisab vaid kahest ärkvel rahutust hingest kui õige pea on kogu toatäis avatud silmi ja nutvaid suid. oleks vaid inimesi, kes aitaks avariikoldeid kustutada, parandada. eesti kasvatustegelikkus: jutt on ilus ja hea, aga reaalsus ei toeta juttu, reaalsuses ei leia õilsad ideed rakendust, toetuspinda.
vot niisugune algus nädalal.