Täna oli ideaalilähedane päev, s.t. sain tegeleda sellega, mis plaanitud ja mis oluline, jättes kõrvale kommertsjõulu tõmblused, praktilistest ja odavatest kingitustest vaimustuse väljapressimise, jõulupraadidega oma kõhu valutamapanemise jms.
See, mis mu päeva täitis oli:
piparkookide küpsetamine, sealhulgas ka kärsatamine - et ikka oleks lõhna tuba täis ja jätkuks õuegi.
Surnuaial küünalde süütamine - kalmistu ühes otsas lääskas tuul ja teises valitses maailma vaikus, küünlad jäid põlema mõlemas otsas. Ja põles mujalgi.
Väheke kraamimist ja puude tassimist - ehk siis argipäevatoimetused, mis ei lase end pühadest segada.
Õdusad õhtutunnid televiisori, oma parima ja lollikindlama kaaslase, seltsis. Luc Jacquet Pingviinide marss(La Marche de lempereur, Prantsuse 2005) üllatas oma graatsilisuse ja lihtsusega, otse südamesse. Ilus. ETV kirjutab: Igal aastal alustavad keiserpingviinid oma erakordset marssi üle Antarktika jäiste väljade. Tuhanded linnud lahkuvad koduse ookeani äärest, et rännata soojätkamise instinkti ajel lugematuid kilomeetreid ekstreemsetes oludes. Nende sihiks on jääväljad, mida ümbritsevad pangad on näinud keerulisi rituaalseid paaritustantse, saadetuna pingviinide ekstaatilise laulu kakofooniast - väljad, kus jagunetakse monogaamsetesse paaridesse.
Ja nüüd, peaaegu lõpetuseks, kokkuvõte päevast ja mõtete koondamine. Öölektüür on ootamas. :)

Rahulikke pühi!
Hoidkem endid!