Tuulemaa
See on ilus, seepärast kasutan mõndagi ja soovitan, soovitan. Päriselt.
Tuul on meid kokku lükanud,
meie ikka ihkame lahku,
et hiljem olla tagantjärele targad.
Elukaare ja looduse mustrid on plaadiümbrusel ja plaadil sees. Kus jälle täitub ring… kõik on korduvuses, looduses on omad rütmid, omad mustrid, mis on üles võetud ka plaadikujunduse fotodes ja toetavad mõtteid muusika abil loodavatest mustritest. Nii nagu looduses on tärkamise ja kõdunemise aeg, kirjeldab ka muusika erinevaid perioode, hingeseisundeid, muutumismustreid – alates lapselikust rõõmust, puberteediea armumiste, ideaalide ja lootuste ja pettumustega jõudes mõistmise ja küpsemiseni – elu püsivuse ja püsiväärtuste juurde. Rõõmsat sõnumit tuleb edasi anda vaikselt, igatsedes… rõõm on nukrus, igatsus.
Plaat algab rõõmsalt, entusiasmiga, lootusega, mängeldes. Nooruslikult ihkan Sinu poole, maailm on ilus ja avar. Rõõm on kõikjal. Usun, et kusagil Sa ikkagi hiilid, muudkui lükkan ja lükkan, ikka lehti kahte lehe, ei kaota usku. Sumpan läbi inimeste, et leida Sind.
Kuid jõuan Su juurde liialt vara. Sean Sinu enda palvetesse, võtan kaasa, lähen ootama oma aega. Ometi on elu ilus ja ideaalid väärivad väikeseid ohverdusi, ootamine pole pikk, veel ja juba jaksame. Aeg ja ruum lihtsalt ei sobi veel kokku, õnneks on äratundmine, et tõesti liiga vara, aga ma võtan Su kaasa ja õigel ajal saame jälle kokku. Ma ei saa Sulle praegu haiget teha.
Sest küll süda juba teab – kelle silmapilgutusest pudeneb lund… hing valib välja oma seltskonna, siis sulgub uks, jääb teistele ta imeline maailm suletuks… valikud on paratamatud, kõik toimub, laskem olukordadel kulgeda. Süda teab…
Ja ometi vahel soovin ja õhkan, et oleks ometi veel keegi, kes on, kes jääb, kes on juba olnud, olnud enne mind. Keegi, kes teab, on targem, oskab vajadusel nõu anda ja lohutada. Lapselik vajadus vanema ja lähedase järele. Kõik kaob oma loomulikus rütmis, oma kulgemises, aga miski peaks olema püsiv. Miski, mis on kindakirjades, käemustrites, soojades sokkides, pannkoogilõhnas, piimasupitaldrikus. Koekirjas, mida koi ei söö, mälukirjas, mida ei saa hävitada, mida ei saa, pole lihtsalt võimalik häbeneda.
Paraku on elus perioode, mil kõike ei saa rääkida, mil kõikidega või paljudega ei saa suhelda. Taaskord oleme ringiga oma seltsiliste juures. On saladusi, mis jäävadki kahe inimese vahele, on unistusi, millest teame vaid meie. Ja ometi on side, mis hoiab koos, annab turvatunde, et saaks minna ja silgata hambad naeru täis ja pilved peas. Seiklemine, avastamisrõõm, iseseisvus, kahekesiolemine. Kõigele rõõmsale järgneb kontrastne kurbus, mida annab edasi saksofoni kurblik meel, igatsus, valu.
Ingel, väike inimene, ütle, kust sa tuled? Ja me ühtemoodi kohin, ühtemoodi vere kohin. Kas tead, et igatsus on kummaline asi, mis tuleb siis, kui Sind ei ole. Mil ajal kaob mõõde. Lihtsalt istun ja ootan ja aru ei saa. Minnes iseendasse jõuan tagasi selle suure rikkuse juurde, mis mul on. Mis mul veel on. Mida peame loomulikuks, sest me oleme ema-isa armastuse tunnistus, me oleme loodud kahe inimese armastuseruumis, mis on saanud lapse armastusega juurde uue mõõtme. Kuid läheb aega, taaskord aega, mil julgeme tõdeda, et olen tõesti, tõesti üks õnneseen ma. Lapse lauldes on lugu harras ja kaunis, kuid elukogemusega kaasnenud mõistmine ja tõdemine on sügavam, puudutab sügavamalt. Täiskasvanu, kes oma emale saab pai teha, on tõesti üks õnneseen.
Selline ongi elu muinasjutt – sillalt langeb pisar, sillalt langeb koralle… jooksmine, sammumine üles ja ka alla. Põhimeloodiale lisanduvad teised toonid, aga see, millele on meloodia üles ehitatud, jääb läbi kumama. Ise uskumata, kõike seda väärid… mälestustevärav.
Lill on inime – tõdemine: mis sest?! Lill on iga inimene, hing iseendas lõpmata… ja sünnitakse, kuigi… ja armutakse, kuigi… ja nii ongi, ikka ja jälle – miski, mis ei muutu, elu põhiväärtused, taaskord. Kalmust kätkini ja kätkist kalmuni, ikka ja jälle.
Kui on kindel ja jõuline veendumus, siis järgneb vaikus, tagasi- ehk enesessetõmbumine. Praeguse hetke jõulusagin, üleüldine siblimine, kanakarjana. ...mõtted head, segi peas.. katab talv jäljed teelt.
Saksofon on üksinduse pill, saksofonis on kurbust, igatsust ja ometi on selles ka rõõmu, enim ehk armastust. Aga ikkagi üksinda, ootuses. Öö vaikus. Jõuluaja üksindus. Suures jõulusaginas unelmates leian Sind taas. Oma mõtetes, ikka. Sest Sina annad tahet jääda iseendaks. Keskpäevane veendumus. Koosolekupõhjendus. Üksteise lahtilappamine, vastupanu puudumine, veendumus: meie jäämegi kokku! Mida muud kui vaikust ja naeru, tahet jääda iseendaks, olla olemas, olla Sinuga koos. Heas ja halvas, õnnes ja õnnetuses, õnnistuses, libastudes, kukkudes, taas tõustes, ikka pikali ja jälle üles, naeratus silmis. Lapselikult. Kelmikus lisab värve, paneb mõtte särama.
Lugu Eesti naistele ja emadele – alatine vabandamine, mõistmine, teadmine, aga ikkagi ootus. Kusagil keegi alati ootab. Kusagil keegi alati loodab. Kusagil keegi alati palub kellegi armastust. Kusagil keegi alati palub kelleltki armastust. Kusagil keegi ihkab vabadust. Kusagil keegi ootab vabandust. Ikka tirime end ja teisi katki. Ikka tõmbab meid kellegi poole, kellegi juurest eemale. Kevade esimene tärkav õis kingi emale. Jah, ma tean, kuid ma pean… laual jahtub leib… Vabandusi on rohkem, kuid palve jääb, palve on püsiv ja ainuke.
…ei hing mõista sõnu, ainult igatseb…
See on ilus, seepärast kasutan mõndagi ja soovitan, soovitan. Päriselt.
Tuul on meid kokku lükanud,
meie ikka ihkame lahku,
et hiljem olla tagantjärele targad.
Elukaare ja looduse mustrid on plaadiümbrusel ja plaadil sees. Kus jälle täitub ring… kõik on korduvuses, looduses on omad rütmid, omad mustrid, mis on üles võetud ka plaadikujunduse fotodes ja toetavad mõtteid muusika abil loodavatest mustritest. Nii nagu looduses on tärkamise ja kõdunemise aeg, kirjeldab ka muusika erinevaid perioode, hingeseisundeid, muutumismustreid – alates lapselikust rõõmust, puberteediea armumiste, ideaalide ja lootuste ja pettumustega jõudes mõistmise ja küpsemiseni – elu püsivuse ja püsiväärtuste juurde. Rõõmsat sõnumit tuleb edasi anda vaikselt, igatsedes… rõõm on nukrus, igatsus.
Plaat algab rõõmsalt, entusiasmiga, lootusega, mängeldes. Nooruslikult ihkan Sinu poole, maailm on ilus ja avar. Rõõm on kõikjal. Usun, et kusagil Sa ikkagi hiilid, muudkui lükkan ja lükkan, ikka lehti kahte lehe, ei kaota usku. Sumpan läbi inimeste, et leida Sind.
Kuid jõuan Su juurde liialt vara. Sean Sinu enda palvetesse, võtan kaasa, lähen ootama oma aega. Ometi on elu ilus ja ideaalid väärivad väikeseid ohverdusi, ootamine pole pikk, veel ja juba jaksame. Aeg ja ruum lihtsalt ei sobi veel kokku, õnneks on äratundmine, et tõesti liiga vara, aga ma võtan Su kaasa ja õigel ajal saame jälle kokku. Ma ei saa Sulle praegu haiget teha.
Sest küll süda juba teab – kelle silmapilgutusest pudeneb lund… hing valib välja oma seltskonna, siis sulgub uks, jääb teistele ta imeline maailm suletuks… valikud on paratamatud, kõik toimub, laskem olukordadel kulgeda. Süda teab…
Ja ometi vahel soovin ja õhkan, et oleks ometi veel keegi, kes on, kes jääb, kes on juba olnud, olnud enne mind. Keegi, kes teab, on targem, oskab vajadusel nõu anda ja lohutada. Lapselik vajadus vanema ja lähedase järele. Kõik kaob oma loomulikus rütmis, oma kulgemises, aga miski peaks olema püsiv. Miski, mis on kindakirjades, käemustrites, soojades sokkides, pannkoogilõhnas, piimasupitaldrikus. Koekirjas, mida koi ei söö, mälukirjas, mida ei saa hävitada, mida ei saa, pole lihtsalt võimalik häbeneda.
Paraku on elus perioode, mil kõike ei saa rääkida, mil kõikidega või paljudega ei saa suhelda. Taaskord oleme ringiga oma seltsiliste juures. On saladusi, mis jäävadki kahe inimese vahele, on unistusi, millest teame vaid meie. Ja ometi on side, mis hoiab koos, annab turvatunde, et saaks minna ja silgata hambad naeru täis ja pilved peas. Seiklemine, avastamisrõõm, iseseisvus, kahekesiolemine. Kõigele rõõmsale järgneb kontrastne kurbus, mida annab edasi saksofoni kurblik meel, igatsus, valu.
Ingel, väike inimene, ütle, kust sa tuled? Ja me ühtemoodi kohin, ühtemoodi vere kohin. Kas tead, et igatsus on kummaline asi, mis tuleb siis, kui Sind ei ole. Mil ajal kaob mõõde. Lihtsalt istun ja ootan ja aru ei saa. Minnes iseendasse jõuan tagasi selle suure rikkuse juurde, mis mul on. Mis mul veel on. Mida peame loomulikuks, sest me oleme ema-isa armastuse tunnistus, me oleme loodud kahe inimese armastuseruumis, mis on saanud lapse armastusega juurde uue mõõtme. Kuid läheb aega, taaskord aega, mil julgeme tõdeda, et olen tõesti, tõesti üks õnneseen ma. Lapse lauldes on lugu harras ja kaunis, kuid elukogemusega kaasnenud mõistmine ja tõdemine on sügavam, puudutab sügavamalt. Täiskasvanu, kes oma emale saab pai teha, on tõesti üks õnneseen.
Selline ongi elu muinasjutt – sillalt langeb pisar, sillalt langeb koralle… jooksmine, sammumine üles ja ka alla. Põhimeloodiale lisanduvad teised toonid, aga see, millele on meloodia üles ehitatud, jääb läbi kumama. Ise uskumata, kõike seda väärid… mälestustevärav.
Lill on inime – tõdemine: mis sest?! Lill on iga inimene, hing iseendas lõpmata… ja sünnitakse, kuigi… ja armutakse, kuigi… ja nii ongi, ikka ja jälle – miski, mis ei muutu, elu põhiväärtused, taaskord. Kalmust kätkini ja kätkist kalmuni, ikka ja jälle.
Kui on kindel ja jõuline veendumus, siis järgneb vaikus, tagasi- ehk enesessetõmbumine. Praeguse hetke jõulusagin, üleüldine siblimine, kanakarjana. ...mõtted head, segi peas.. katab talv jäljed teelt.
Saksofon on üksinduse pill, saksofonis on kurbust, igatsust ja ometi on selles ka rõõmu, enim ehk armastust. Aga ikkagi üksinda, ootuses. Öö vaikus. Jõuluaja üksindus. Suures jõulusaginas unelmates leian Sind taas. Oma mõtetes, ikka. Sest Sina annad tahet jääda iseendaks. Keskpäevane veendumus. Koosolekupõhjendus. Üksteise lahtilappamine, vastupanu puudumine, veendumus: meie jäämegi kokku! Mida muud kui vaikust ja naeru, tahet jääda iseendaks, olla olemas, olla Sinuga koos. Heas ja halvas, õnnes ja õnnetuses, õnnistuses, libastudes, kukkudes, taas tõustes, ikka pikali ja jälle üles, naeratus silmis. Lapselikult. Kelmikus lisab värve, paneb mõtte särama.
Lugu Eesti naistele ja emadele – alatine vabandamine, mõistmine, teadmine, aga ikkagi ootus. Kusagil keegi alati ootab. Kusagil keegi alati loodab. Kusagil keegi alati palub kellegi armastust. Kusagil keegi alati palub kelleltki armastust. Kusagil keegi ihkab vabadust. Kusagil keegi ootab vabandust. Ikka tirime end ja teisi katki. Ikka tõmbab meid kellegi poole, kellegi juurest eemale. Kevade esimene tärkav õis kingi emale. Jah, ma tean, kuid ma pean… laual jahtub leib… Vabandusi on rohkem, kuid palve jääb, palve on püsiv ja ainuke.
…ei hing mõista sõnu, ainult igatseb…
Kommentaarid
v.