Isegi see on hea, kui süda valutab. Mõnikord on valu tõesti parem kui suur rõõm. Õudseim kõigest on endapette sära. Aga J. Liiv ütleb, õudsem veel on, kui seegi kaob ära (Panso 2007:155).

Kõik on lõpmtu ja ometi piiratud, nagu universum nii ka nööp palitul, sest ka seda saab jagada lõpmaituiks osadeks. Kus on siin lõpp? Me räägime aina ajast. Otsime aja lõppu, nagu ruumi omagi. Ja aega pole üldse olemas. Selle oleme me ise luuletanud ja orjame teda. Oleme teinud puuri enda ümber ja siis imestame, et oleme vangis (Panso 2007:148).

Voldemar Panso päevaraamat 1946-1956, II köide.

Kommentaarid

J ütles …
Et siis ikka seesama küsimus: kas pluss lõpmatus kasvab üle miinus lõpmatuseks ;-)
viive ütles …
hahaaaaa, ei mina toda tea.... maailm oma siiruviirudega
aga tundub, et kasvab ikka küll ja kuidas veel :)
peab targematelt küsima!
J ütles …
Varsti tekib jälle võimalus elulisi küsimusi arutada ;-)