Kirjas on, et pessimism pole kunagi ühtegi lahingut võitnud - tõsi, tõsi, ainuüksi see fraas on täis naerupahvakaid, nii et: mis pessimismist me siin räägime?
Ruumi on kõigeks, aga pessimismi jaoks on ruumid täis. Vabandust, lugupeetav, aga mul on targematki teha. Just äsja sain rõõmu maitse suhu, joovastusin enese rõõmsast meelest, itsitasin ülemeelikult, kui pidin tänaval pepuli kukkuma, naersin südamest inimeste kahepalgelisuse üle - kuidas saab teist inimest nii naiivseks pidada, vaatasin peeglisse ja tegin ühele naiivitarile rõõmsalt silma. Tõesti - pessimism, milleks see? Aga kui ta juba peale epaks tulema, siis tuleks sedagi rõõmsa südamega nautida - jätkugu vaid oskust ja meelemõistust.