„Või hiilib nagu kass vargsi alla,” hüüab raevunud ema, „ning arvab, ega ma märka midagi! Vaata, see on sulle käo kukkumise eest, ja see on Enekeni eest, ja see on muidu mu heast südamest, pojuke, et armastan sind ja oled mu südamele kallis. Et sind koerad pureksid ja sandid sööksid, sa soomülka ussipoeg! Laht on juba täis laadale sõitvaid paate, aga mina pean minema haige loomaga pikka teed ümber lahe ja ei saa ega saa siit kuidagi minekule, sest pojuke on kiikumas puuladvas, ja kuidas sa jätad oma kallima ilma nahatäieta?”
„Jäta, memm, jäta juba!” hüüab Ekke.
„Noh, mitte ei saa jätta,” karjub punetav Neenu. „Süda ütleb küll, et oleks nagu küllalt, kuid käsi on löömishoos ega kuula mu sõna. Pole mul iga päev õnnist rõõmu sind sugeda, võta siis juba nädalamoon korraga kätte, ka eilse, üleeilse, kuid ka kaugemate päevade eest. Ning ka homse ja ülehomse eest, sa neetud päevavaras ja logard, kes on mu südant söönud nagu koi villast riiet!” (13-14)
Mida armsam laps, seda valusam vits.
„Jäta, memm, jäta juba!” hüüab Ekke.
„Noh, mitte ei saa jätta,” karjub punetav Neenu. „Süda ütleb küll, et oleks nagu küllalt, kuid käsi on löömishoos ega kuula mu sõna. Pole mul iga päev õnnist rõõmu sind sugeda, võta siis juba nädalamoon korraga kätte, ka eilse, üleeilse, kuid ka kaugemate päevade eest. Ning ka homse ja ülehomse eest, sa neetud päevavaras ja logard, kes on mu südant söönud nagu koi villast riiet!” (13-14)
Mida armsam laps, seda valusam vits.
Kommentaarid