Ekke Moor

Järjest end muuta, nagu need siin laval, vahetada ikka maski ja hinge. Miks olla vaid logard, kes kiigub päevast päeva puuladvas, pesitseb raamatuga põõsas, lebab unistades rannakivi taga ja astub lahtistest aidaustest sisse, et saada, kuid ka viia raasukeste kaupa armu ja hellust? Miks mitte iga päev ümber sündida ikka uueks ja uueks inimeseks, nagu need näitlejad siin, mängides täna kuningat, homme mustusevedajat, ülehomme klouni või professorit. Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid.
/…/
Nüüd aga käib inimene juhuse ja saatuse poolt ettemääratud rada mööda – jutlustab papina kirikus õndsakssaamist ja pattude lunastamist kolmkümmend, nelikümmend aastat, ühtepuhku järjest ikka üht ning sama, kuni muutub lausa juhmiks ega usu enam ise millessegi. Lüüa eluaeg saapataldadesse peile, juua nädala lõpus end purju, taguda lapsi kolm korda päevas, uhta naist nagu pesutõlvaga, kuigi oled ehk sündinud geeniuseks ning peaksid kirjutama imelüürilisi värsse kuu kahvatusest ja neitslikust süütusest. Õpetada lastele koolis tarkust, neid südame sisemuses vihates, aga võib-olla oleks su õige koht olnud kusagil agulis ja õmmelda pükse ja kuubi? Võib-olla oleks praostist saanud mõni hea kapten brigantiinil, mõni sõdur võõrleegionis, mõni andekas joodik sadamakõrtsis? (34-35)

Kommentaarid