Kõik on korras, minu emotsionaalne skaala on lai ja rikkalik. Tõeks on saanud sõnad, et kõike tuleb nautida, emotsioonid on mõtlemises kinni. Olles ühel hetkel tiivust tõstetud, rõõmus ja ülemeelik, siis teisel hetkel oleksin võinud terve selle imeliku maailma ära needa ja porri tampida. On ikka inimesed.
Ja kaks korda asja eest, teist taga sõimata saada - seegi on märk omaette. Vahepeal oli hirm, et olengi liiga hoitud ja liialt rõõmsa pilguga vaatan kõikide asjade ja inimeste peale. Aga ei - kõik on korras, võin ikka vihastuda ja enesevalitsemise kaotada, sappi pursata ka, kui vaja. Ehk siis: kui minul on vaja. Ja kui tunnen, et minuga ei käituta ilusasti, peegeldan koheselt selle negatiivse emotsiooni tagasi - kurjuse nõiaring. Aga eilne õhtu läks tõesti tsipa ülekäte - pärast oligi kakamaitse suus ja pea valutas nagu pärast eluraju pidu, labakat. Liialt jabur. Nii jabur, et raske on kõike sõnadessegi vormida. Lihtsalt piinlik on iseenda ees.
"Nii siis käitutakse kultuurimajas!" - päeva parim fraas :)
"Palume teil lahkuda, te segate kontserdikuulamist!" veelgi parem fraas, mis kõlas juba enne seda, kui esimesed akordid said kõlada.
Haige maailm!
Elagu paidelased, konservatiivsed ja lollakad!

Kommentaarid

J ütles …
Mis Sa siis tegid, et Sa kultuurimajas käitutud ei saanud? Oh, milline õnn, et ma seda teist lauset ei kuulnud (kuulsin, et mingi kobin oli, aga mis täpselt, ei kuulnud).

Ja eks olegi nii, nagu ma Raidole ütlesin - tuleb korraldada privaatpidu, siis ei sega kedagi teist.

Ammu juba teada, et käituda ei oska :P