Tanelil oli diplomikontsert ja kahju oli, et nii kiiresti otsa sai - tahaks veel ja veel. Väega asi oli, vähemasti minu jaoks. Mõni kohe oskab seada nii, et huvitav on kuulata ja tahakski muusikasse kaduda, muusikaga kaasa minna. Ja Tanel ise on juba nii tore, et teistsugust toredust sealt oodata poleks saanudki. :)
Ja päeva üllataja oli ka olemas - suunurgad muigel jälle. Tegelikult ma ju ei üllatunud, see oli üsna etteaimatav, aga suur rõõm oli ikkagi. Siinkohal tasub meenutada energia jäävuse seadust - miski ei kao, vaid muundub ühest teise. Ja mõnikord on tunne, et enne ei muundu, kui pole päriselt ära olnud. Pauku ja möllu on vaja. :D