Eelmine postitus oli näide sellest, kuidas on võimalik enda jaoks asju ilusaks ja kütkestavaks muuta. Kui pärast esimest kuulamist olin ebaleval seisukohal, siis nüüd, kui olen selle visuaalseks muutnud ja kohal käinud, on minu arvates tegu ühe väga hea plaadiga, mille kompositsioon on nauditav ning minu arvates on teos üles ehitatud draama reegleid jälgides. Igati viis pluss. Muidugi oli noote ja viisijuppe, mida mu kõrv pole harjunud kuulama, aga see ei tee neid veel halvaks, vähemtähtsaks. Pigem vastupidu: uudsus ja üllatus. Ja alati on lihtsam käia kindlat sissetalatud rada kui et hakata uut looma. Siin on seda tehtud ja mina olen enda jaoks üht-teist avastanud. Ma ise olen selle avastuse üle nii rõõmus, et ei suutnud seda vaid enda sees hoida. Sellest ka need postitused.