Neljapäeval algas FOLK, seitsmes minu jaoks. Esimesel korral veetsin siin vaid päeva, mäletan seda elevust ja ootust. Samas tunnen ikka veel ka gümnaasiumiaegset igatsust, kui vaatasin ETVst folgisaateid ja mõtlesin, et millal ükskord saabub aega, mil ka mina saaks folgile. Nüüdseks on igatsusest saanud argipäev.
Kõik, mida sa tahad, tuleb su juurde
Varem või hiljem.
Avamise tegi meeldejäävaks Silver ja tema nn enesetapjate klubi, kelle motoks näib olevat inimvõimete piiride nihutamine. No said nihutatud küll ja küllap pealtvaatajad ahhetasid ja ohhetasid. Minul näiteks oli meeldiv ja nauditav.
Peagi vallutasid lava Zetod ja Lenna Kuurmaa, ehk siis nagu Jalmar ütles, Lenna Kuurmaa oma kooriga. Koor oli rohkem. Muidu oli kõik vägev ja liigutav, aga tekkis lihtsalt küsimus, et miks on vaja Zetode juurde ühte kilulinna plikat, ehkki ma ei tea tema põlvnemist ja päritolu, aga kuidagi rikutud on see nende endi identifitseerimine. Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui setod, siis setod, ja kui miskit muud, siis milleks üldse oma eripära rõhutada ja eripärana paista lasta. Aga kontserto oli.
Poole kõrvaga kuulasin ka J. Karjalaineni kontserti. Omakeski mõtlesin, et mis nimi on J. taga, aga folgivihikust ma seda välja ei otsinud. Aga mees oli väega ja hirmus kahju oli sellest, et minu soome keele oskus on olematu. Küllap oleks andnud teksti mõistmine paljutki juurde, sest tundub, et need, kes keelt mõistsid, said hea kõhutäie naerda.
Nii nagu oli Soome mees väega, on ka Eesti rahvalaul väega ja rahvamuusikud üheskoos vägilased. Vägilaste vägi on niivõrd nüansirohke ja eriilmeline. Meelika lauluhääl lummab, pillimängijate meisterlikkus lubab olla mänguline ja paneb ahhetama. Vägilased on kindla peale minek, seal ei jää häirivaks suur rahvahulk, halb ilm või ketijooks, muusika lihtsalt võtab su kaasa ja pakub rõõmu. Ja äratundmist.
Ning lõpetuseks, kõikide suur lemmik ja mis kõik veel – VLÜ isegi suur rahvamass ei seganud. Ja saunatunne oli ka päris mõnus. Ainult niipalju, et tantsuruumi jäi väheseks, aga sai hakkama.
…hammastes märkan ma peas ainult kaht…
Reedene folgipäev oli eriline. Muusikat sai kuulatud tervelt poolteist lugu Pärnu poiste esitluses, ülejäänud muusika jõudis minuni läbi filtrite, s.t. hommikupooliku ja päeva veetsin muuseumi hoovis paelapunumise õpitoas, kus käis väga palju toredaid ja asjalikke inimesi. Sellist õpituba pole ma varem näinud – süsteem toimis justkui iseenesest, jagati oma oskusi ja teadmisi, tehti koostööd omavahel. Ja tegelikult oli mind üksinda liiga vähe, et jagada kõikidele õpetussõnu, seetõttu olid toredad need avatud inimesed, kes ei pidanud paljuks kõrvalseisjat suunata ja abistada.
Kui õpituba oma uksed sulges, põrutasime J.ga Põlvamaa poole teele, aega oli alla kahe tunni ja marsruut polnud ka päris selge. Kuid kõik sujus ja kohale jõudes jäi aega ülegi. „Augustikuu teemaja” sai esireast ära vaadatud, vihma sadas kui oavarrest, aga rahvas oli sõbralik ja näitlejad professionaalsed.
See oli minu esimene kord näha Marko Matveret teatrilaval – mis siin salata, ei olnud väga halb, võib tõdeda, et ta on ikka väga hea näitleja. Kui Matvere mängib, võib head tükki oodata. Aga siin oli tal ka väärilisi partnereid. Minu jaoks oli teine suur avastus Raivo Adlas, kes mängis oma koloneli ikka nii vastikuks ja silmakirjalikuks, et ainult päriselus võib mõni hullem tüüp leiduda. Margus Groznõi kapten Fisby oli mõnusalt eluterve ja kaine mõistusega, talupojamõtlemisega ja seda kõige paremas mõttes. Mulle tundub, ma muidugi ei tea, et lavastaja on teinud ära suure töö, et saavutada seesugune ansamblimäng ja kokkukõlamine, jäi mulje, et kõik olid väärilised partnerid – paralleel muusikaga missugune!
Kui Põlvamaalt tagasi tulime, oli pea puhanud ja keha uut energiat täis. Homne folgipäev alaku!
Kella viieni, veerand kuueni tuli olla muuseumi hoovis. Tulgu vihma või olgu päikest, aga inimesed tahavad omale folgi paela punuda. Paelad olid ilusad ja punase-roosa kirjud, sest päeva edenedes materjal muudkui kahanes, aga et tahe oli nii suur, siis saidki paljud kaunistuseks ilusa rõõmsa ühe-kahevärvilise paela.
Pärast viietunnilist tööpäeva oli õige aeg minna end turgutama hea muusikaga ja mis saaks olla parem kui üks korralik lõõtsamees Juhan Uppin – tõsine Eesti mees, kelle repertuaar on piisavalt mitmekülgne, et tulla vastu nii publiku soovidele kui ka pakkuda rõõmsaid üllatusi ja äratundmist. Mulle väga sümpatiseeris Juhani esinemine, milles oli eestlaslikku tagasihoidlikust, natuke eputamist, tõsist pillimängu ja lustakaid vahefraase. Samas andis mängulisus aimu professionaalsusest. Ja et muusika paneb kõige karusema karugi müdistama, sellest andsid aimu silmad ja miimika, jalatatsumine ja õlgade töö. Ja mõned killud ka: Ukuaru valss sobib minu kontserdi viisakamat osa lõpetama; lõõtspill on ikka tantsupill (kusjuures ehk üks paar tantsis, teised istusid ja ehk vaimusilmas keerutasid ning traalivaalitasid nemadki).
Üheskoos liikusime Kaevumäele hispaanlasi kuulama – Blima oma hoo ja energiaga liigutas nii mõndagi, mõnda liigutas kohe lavale tantsima, kusjuures väga veenvalt kordineeris ta oma ihuliikmeid – 15 minutit kuulsust ka sellel noormehele. Kuna folgi lisarikkuseks on toredad kokkusaamised, siis on seegi kontsert minu jaoks eriline ühe trehvamise tõttu. Tore on rahvamassi seast tabada ära tuttav silmapaar.
Järgmiseks Sannalise, kes on ehk tavalised Võru inimesed, nalja ja dzääsi ei tee ning om-igi ei ütle, mängivad vaid muusikat- selline oli Indrek Kalda sissejuhatus, kuid mida see kontsert tegelikult pakkus, on hoopis enamat. Minu jaoks oli tegu pesueht dzääsiga, nalja sai ka ning esinemine oli paeluv ja kütkestav. Ma nautisin Indrek Kalda jutuvestmisoskust, minu lemmik oli see: käisid nemad Celial uues kodus külas ja mõtlesid omakeski, et nüüd, kui Celial selline uhke ilus maja on, kas ta enam mängima tulebki. Aga näe: tuli ikka.
Posidiivsust on ikka vaja!
Celia Roose, Andres Kuut, Indrek Kalda – Sannalise, teadvustab mees, kellel on maailma ilusaim pats – Marek Rätsep. Ja kahju on, et ei läinud Untsakatele. Samas on meeles Aida tantsuõhtu, mis on siiani nii ere kogemus, et ei tahaks hakata seda lörtsima.
Õhtu lõpetas Oort – tahaks öelda, et niisama kiiresti kui algas see ka lõppes. Tõesti: ajal kadus mõõde ära ja kui kuulutati välja viimane lugu, siis ei tahtnud kohe uskudagi, et tõesti-tõesti. Sünteri Sass oma energia ja väega – tark mees, keda võikski kuulama jääda, kes leiab üles laulude seest väe ja oskab sellega tegeleda. Praegu nimetasin vaid solisti, ehkki tegu on kollektiiviga, kus igaüks on väärt nimetamist, sest vaid üheskoos tekkib helipilt, mis lummab.
Pühapäevahommik on paslik näitusekülastuseks – Uue Kunsti Muuseumi näitus Mees ja Naine on traditsiooniline. Ostsin sealt ühe kauni postkaardi Kihnu Virvest, nüüd kaunistab see minu toa seina. Et aga teiste töid on tore vaadata, kuid kõige toredam on ise midagi teha, olla liikumises, siis järgmisena tundus sobivat Silveri tantsutuba, muidu olekski selleaastane folk tantsuvaeseks jäänud. Järjekordne väekas mees ja teinekord, kui sobiv juhus tuleks, laseks tal veel eputada – igavesti tore on vaadata tema keha liikumist.
Stefan Timmermans ja Bart de Cock, ehk siis õpilane ja õpetaja omakeskis, küllap teavad nemad teineteisest rohkem kui nii mõnigi teine kokkumängiv kooslus. Nende esinemine oli nauditav ja rõõmus, samas olid Stefani vaherepliigid harivad ja huvitavad. Minu jaoks käib Stefan folgiga kokku, ta on niisama ja vahest ehk rohkemgi oma kui nii mõnigi eestimaine esineja.
Paabel on Paabel on Paabel. Nagu ma pärast tänaval neile naerusuiselt ütlesin: tore kontsert oli teil täna, siis nii oligi. Tore oli. Rahvast oli juba mõnusalt vähem, tantsuplats liikus, aga istuda oli ka tore. Paabeli helipilt ja lavaline olek on minu jaoks nii nauditav, et peaaegu pärast igat kontserti võib öelda: see oli üks nendest! Selle koosluse puhul on märkimisväärne see, kuidas on üksteisele ruumi jäetud ja vastutus ära jagatud, s.t. kui tahan, siis võin kuulda kõikide pillide mängu ja ei saa öelda, et solist oleks kõige kuuldavam.
Ja mulle tundub, et Ukraina Paabel on Burdon, keda kuulasin sutsuke, paari loo jagu, mis lubavad väita, et väga halb ei olnud küll.
Pärnu poisid, Roheline lava, tund aega, elektrikatkestus jäi seekord tulemata, aga heli kadus mikrofonidest lihtsalt ära. Raido laulis. Sander ei laulnud. Ets oli särav nagu ikka. Matil on ilusad lokid, ilusad silmad ja ilusad sõrmed. Ülle oli särav. Positiivselt hämmastab ikka veel mees portfelliga – huvitav millal ta seda käes ei hoia? See vasakpoolne nurk publiku poolt vaadates annab tonaalsuse, mürtsu. Samas: mulle väga meeldis ka see, kuidas kolm lõõtsa mõnusalt keevitasid. Tõeliselt mõnus on see punt aga siis, kui on mõni tantsupartner. Loomulikult saab ka üksi tantsida, aga siis peab olema veel keegi, kellega üksi tantsida. Seetõttu jäi nagu niruks, aga see on rohkem minus endas kinni.
Ando, Aida muusikud ja sõbrad – muigama pani Jaak Johansoni ja Ando Kivibergi ei-ütlemise meistriklass, mis oli küll mõeldud meesinimestele, aga arvan, et mulle, täiesti konkreetsele naisinimesele, kuluks see samamoodi marjaks ära. Ja väga enam kuulata ei jaksanud, sest Andole meeldib hirmus palju rääkida ja eks ole neid tema heietusi juba kuuldud ka. Muidugi meeldis ka Lauri Õunapuu laul. Ja ega ma suurt enamat seal ei kuulanud-vaadanudki.
Ööklubi Gjangsta ja Ethno in Transit, millele eelnes punane vein tiimi puhkealas ja suur-suur soov tantsida kogu hingest. Õnneks olid Kadrid ka õiges tujus ning Gjangsta viimased lood sai läbi tantsida nii nagu ka Ethno in Transiti esimesed lood, aga unelaulu ajal panime putket. Ei olnud kahju lahkuda, et kuulata pärimusmuusikute jämmimist väheke rahulikumas keskkonnas.
Folgile pani korraliku punkti tiimi kokkusaamine Männiku metsatalus ja Ando Kivibergi sünnipäevaootus, et laul saaks ikka väekam. Muuseas tsiteerides Julit: nelikümmend on just õige iga /…/. Sai süüa, sai juua, sai lõket, sai näha noorte viljakusringe ja pojajagamisi, sai näha huvitavaid inimesi ja Tarmo suitsusauna. Parim õhtu juures oli nii mõnegi jaoks saun ja rippsild, mis on ikka tõeline rippsild, mitte mingi krossidega pingule tõmmatud sillaloks.
Õhtu üllatajaks oli Matija koos oma sõbraga, kes esitasid nukuetenduse kanast ja inimesest ja kellest kõigest veel. Sisu oli tihe, aga minu tähelepanu läks nende kahe mehe meisterlikkusele jutustada käepäraste vahenditega, mis on riputatud ja seotud enda külge, lugu, mis on esiteks: arusadav ja huvitav vaadata kõikidele, teiseks: on olemas nii erinevad tegelased kui ka karakterid, mille vahel toimub pidev suhtlus ja dialoog, kolmandaks: lood, laulud, liikumine, heliefektid.
Kõik, mida sa tahad, tuleb su juurde
Varem või hiljem.
Avamise tegi meeldejäävaks Silver ja tema nn enesetapjate klubi, kelle motoks näib olevat inimvõimete piiride nihutamine. No said nihutatud küll ja küllap pealtvaatajad ahhetasid ja ohhetasid. Minul näiteks oli meeldiv ja nauditav.
Peagi vallutasid lava Zetod ja Lenna Kuurmaa, ehk siis nagu Jalmar ütles, Lenna Kuurmaa oma kooriga. Koor oli rohkem. Muidu oli kõik vägev ja liigutav, aga tekkis lihtsalt küsimus, et miks on vaja Zetode juurde ühte kilulinna plikat, ehkki ma ei tea tema põlvnemist ja päritolu, aga kuidagi rikutud on see nende endi identifitseerimine. Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui setod, siis setod, ja kui miskit muud, siis milleks üldse oma eripära rõhutada ja eripärana paista lasta. Aga kontserto oli.
Poole kõrvaga kuulasin ka J. Karjalaineni kontserti. Omakeski mõtlesin, et mis nimi on J. taga, aga folgivihikust ma seda välja ei otsinud. Aga mees oli väega ja hirmus kahju oli sellest, et minu soome keele oskus on olematu. Küllap oleks andnud teksti mõistmine paljutki juurde, sest tundub, et need, kes keelt mõistsid, said hea kõhutäie naerda.
Nii nagu oli Soome mees väega, on ka Eesti rahvalaul väega ja rahvamuusikud üheskoos vägilased. Vägilaste vägi on niivõrd nüansirohke ja eriilmeline. Meelika lauluhääl lummab, pillimängijate meisterlikkus lubab olla mänguline ja paneb ahhetama. Vägilased on kindla peale minek, seal ei jää häirivaks suur rahvahulk, halb ilm või ketijooks, muusika lihtsalt võtab su kaasa ja pakub rõõmu. Ja äratundmist.
Ning lõpetuseks, kõikide suur lemmik ja mis kõik veel – VLÜ isegi suur rahvamass ei seganud. Ja saunatunne oli ka päris mõnus. Ainult niipalju, et tantsuruumi jäi väheseks, aga sai hakkama.
…hammastes märkan ma peas ainult kaht…
Reedene folgipäev oli eriline. Muusikat sai kuulatud tervelt poolteist lugu Pärnu poiste esitluses, ülejäänud muusika jõudis minuni läbi filtrite, s.t. hommikupooliku ja päeva veetsin muuseumi hoovis paelapunumise õpitoas, kus käis väga palju toredaid ja asjalikke inimesi. Sellist õpituba pole ma varem näinud – süsteem toimis justkui iseenesest, jagati oma oskusi ja teadmisi, tehti koostööd omavahel. Ja tegelikult oli mind üksinda liiga vähe, et jagada kõikidele õpetussõnu, seetõttu olid toredad need avatud inimesed, kes ei pidanud paljuks kõrvalseisjat suunata ja abistada.
Kui õpituba oma uksed sulges, põrutasime J.ga Põlvamaa poole teele, aega oli alla kahe tunni ja marsruut polnud ka päris selge. Kuid kõik sujus ja kohale jõudes jäi aega ülegi. „Augustikuu teemaja” sai esireast ära vaadatud, vihma sadas kui oavarrest, aga rahvas oli sõbralik ja näitlejad professionaalsed.
See oli minu esimene kord näha Marko Matveret teatrilaval – mis siin salata, ei olnud väga halb, võib tõdeda, et ta on ikka väga hea näitleja. Kui Matvere mängib, võib head tükki oodata. Aga siin oli tal ka väärilisi partnereid. Minu jaoks oli teine suur avastus Raivo Adlas, kes mängis oma koloneli ikka nii vastikuks ja silmakirjalikuks, et ainult päriselus võib mõni hullem tüüp leiduda. Margus Groznõi kapten Fisby oli mõnusalt eluterve ja kaine mõistusega, talupojamõtlemisega ja seda kõige paremas mõttes. Mulle tundub, ma muidugi ei tea, et lavastaja on teinud ära suure töö, et saavutada seesugune ansamblimäng ja kokkukõlamine, jäi mulje, et kõik olid väärilised partnerid – paralleel muusikaga missugune!
Kui Põlvamaalt tagasi tulime, oli pea puhanud ja keha uut energiat täis. Homne folgipäev alaku!
Kella viieni, veerand kuueni tuli olla muuseumi hoovis. Tulgu vihma või olgu päikest, aga inimesed tahavad omale folgi paela punuda. Paelad olid ilusad ja punase-roosa kirjud, sest päeva edenedes materjal muudkui kahanes, aga et tahe oli nii suur, siis saidki paljud kaunistuseks ilusa rõõmsa ühe-kahevärvilise paela.
Pärast viietunnilist tööpäeva oli õige aeg minna end turgutama hea muusikaga ja mis saaks olla parem kui üks korralik lõõtsamees Juhan Uppin – tõsine Eesti mees, kelle repertuaar on piisavalt mitmekülgne, et tulla vastu nii publiku soovidele kui ka pakkuda rõõmsaid üllatusi ja äratundmist. Mulle väga sümpatiseeris Juhani esinemine, milles oli eestlaslikku tagasihoidlikust, natuke eputamist, tõsist pillimängu ja lustakaid vahefraase. Samas andis mängulisus aimu professionaalsusest. Ja et muusika paneb kõige karusema karugi müdistama, sellest andsid aimu silmad ja miimika, jalatatsumine ja õlgade töö. Ja mõned killud ka: Ukuaru valss sobib minu kontserdi viisakamat osa lõpetama; lõõtspill on ikka tantsupill (kusjuures ehk üks paar tantsis, teised istusid ja ehk vaimusilmas keerutasid ning traalivaalitasid nemadki).
Üheskoos liikusime Kaevumäele hispaanlasi kuulama – Blima oma hoo ja energiaga liigutas nii mõndagi, mõnda liigutas kohe lavale tantsima, kusjuures väga veenvalt kordineeris ta oma ihuliikmeid – 15 minutit kuulsust ka sellel noormehele. Kuna folgi lisarikkuseks on toredad kokkusaamised, siis on seegi kontsert minu jaoks eriline ühe trehvamise tõttu. Tore on rahvamassi seast tabada ära tuttav silmapaar.
Järgmiseks Sannalise, kes on ehk tavalised Võru inimesed, nalja ja dzääsi ei tee ning om-igi ei ütle, mängivad vaid muusikat- selline oli Indrek Kalda sissejuhatus, kuid mida see kontsert tegelikult pakkus, on hoopis enamat. Minu jaoks oli tegu pesueht dzääsiga, nalja sai ka ning esinemine oli paeluv ja kütkestav. Ma nautisin Indrek Kalda jutuvestmisoskust, minu lemmik oli see: käisid nemad Celial uues kodus külas ja mõtlesid omakeski, et nüüd, kui Celial selline uhke ilus maja on, kas ta enam mängima tulebki. Aga näe: tuli ikka.
Posidiivsust on ikka vaja!
Celia Roose, Andres Kuut, Indrek Kalda – Sannalise, teadvustab mees, kellel on maailma ilusaim pats – Marek Rätsep. Ja kahju on, et ei läinud Untsakatele. Samas on meeles Aida tantsuõhtu, mis on siiani nii ere kogemus, et ei tahaks hakata seda lörtsima.
Õhtu lõpetas Oort – tahaks öelda, et niisama kiiresti kui algas see ka lõppes. Tõesti: ajal kadus mõõde ära ja kui kuulutati välja viimane lugu, siis ei tahtnud kohe uskudagi, et tõesti-tõesti. Sünteri Sass oma energia ja väega – tark mees, keda võikski kuulama jääda, kes leiab üles laulude seest väe ja oskab sellega tegeleda. Praegu nimetasin vaid solisti, ehkki tegu on kollektiiviga, kus igaüks on väärt nimetamist, sest vaid üheskoos tekkib helipilt, mis lummab.
Pühapäevahommik on paslik näitusekülastuseks – Uue Kunsti Muuseumi näitus Mees ja Naine on traditsiooniline. Ostsin sealt ühe kauni postkaardi Kihnu Virvest, nüüd kaunistab see minu toa seina. Et aga teiste töid on tore vaadata, kuid kõige toredam on ise midagi teha, olla liikumises, siis järgmisena tundus sobivat Silveri tantsutuba, muidu olekski selleaastane folk tantsuvaeseks jäänud. Järjekordne väekas mees ja teinekord, kui sobiv juhus tuleks, laseks tal veel eputada – igavesti tore on vaadata tema keha liikumist.
Stefan Timmermans ja Bart de Cock, ehk siis õpilane ja õpetaja omakeskis, küllap teavad nemad teineteisest rohkem kui nii mõnigi teine kokkumängiv kooslus. Nende esinemine oli nauditav ja rõõmus, samas olid Stefani vaherepliigid harivad ja huvitavad. Minu jaoks käib Stefan folgiga kokku, ta on niisama ja vahest ehk rohkemgi oma kui nii mõnigi eestimaine esineja.
Paabel on Paabel on Paabel. Nagu ma pärast tänaval neile naerusuiselt ütlesin: tore kontsert oli teil täna, siis nii oligi. Tore oli. Rahvast oli juba mõnusalt vähem, tantsuplats liikus, aga istuda oli ka tore. Paabeli helipilt ja lavaline olek on minu jaoks nii nauditav, et peaaegu pärast igat kontserti võib öelda: see oli üks nendest! Selle koosluse puhul on märkimisväärne see, kuidas on üksteisele ruumi jäetud ja vastutus ära jagatud, s.t. kui tahan, siis võin kuulda kõikide pillide mängu ja ei saa öelda, et solist oleks kõige kuuldavam.
Ja mulle tundub, et Ukraina Paabel on Burdon, keda kuulasin sutsuke, paari loo jagu, mis lubavad väita, et väga halb ei olnud küll.
Pärnu poisid, Roheline lava, tund aega, elektrikatkestus jäi seekord tulemata, aga heli kadus mikrofonidest lihtsalt ära. Raido laulis. Sander ei laulnud. Ets oli särav nagu ikka. Matil on ilusad lokid, ilusad silmad ja ilusad sõrmed. Ülle oli särav. Positiivselt hämmastab ikka veel mees portfelliga – huvitav millal ta seda käes ei hoia? See vasakpoolne nurk publiku poolt vaadates annab tonaalsuse, mürtsu. Samas: mulle väga meeldis ka see, kuidas kolm lõõtsa mõnusalt keevitasid. Tõeliselt mõnus on see punt aga siis, kui on mõni tantsupartner. Loomulikult saab ka üksi tantsida, aga siis peab olema veel keegi, kellega üksi tantsida. Seetõttu jäi nagu niruks, aga see on rohkem minus endas kinni.
Ando, Aida muusikud ja sõbrad – muigama pani Jaak Johansoni ja Ando Kivibergi ei-ütlemise meistriklass, mis oli küll mõeldud meesinimestele, aga arvan, et mulle, täiesti konkreetsele naisinimesele, kuluks see samamoodi marjaks ära. Ja väga enam kuulata ei jaksanud, sest Andole meeldib hirmus palju rääkida ja eks ole neid tema heietusi juba kuuldud ka. Muidugi meeldis ka Lauri Õunapuu laul. Ja ega ma suurt enamat seal ei kuulanud-vaadanudki.
Ööklubi Gjangsta ja Ethno in Transit, millele eelnes punane vein tiimi puhkealas ja suur-suur soov tantsida kogu hingest. Õnneks olid Kadrid ka õiges tujus ning Gjangsta viimased lood sai läbi tantsida nii nagu ka Ethno in Transiti esimesed lood, aga unelaulu ajal panime putket. Ei olnud kahju lahkuda, et kuulata pärimusmuusikute jämmimist väheke rahulikumas keskkonnas.
Folgile pani korraliku punkti tiimi kokkusaamine Männiku metsatalus ja Ando Kivibergi sünnipäevaootus, et laul saaks ikka väekam. Muuseas tsiteerides Julit: nelikümmend on just õige iga /…/. Sai süüa, sai juua, sai lõket, sai näha noorte viljakusringe ja pojajagamisi, sai näha huvitavaid inimesi ja Tarmo suitsusauna. Parim õhtu juures oli nii mõnegi jaoks saun ja rippsild, mis on ikka tõeline rippsild, mitte mingi krossidega pingule tõmmatud sillaloks.
Õhtu üllatajaks oli Matija koos oma sõbraga, kes esitasid nukuetenduse kanast ja inimesest ja kellest kõigest veel. Sisu oli tihe, aga minu tähelepanu läks nende kahe mehe meisterlikkusele jutustada käepäraste vahenditega, mis on riputatud ja seotud enda külge, lugu, mis on esiteks: arusadav ja huvitav vaadata kõikidele, teiseks: on olemas nii erinevad tegelased kui ka karakterid, mille vahel toimub pidev suhtlus ja dialoog, kolmandaks: lood, laulud, liikumine, heliefektid.
Kommentaarid
Aga värvikirev oli see ülevaade ja tundus kuidagi tuttav - tean-tean, see oli seal PÖFFil, kui sai samasugust mitmekülgsust lühikesse aega kokku surutud.
J