huumorinurgake ;)

Tahtsin ükskord plaati ja puhtjuhuslikult hargnes seal dialoog:
Ma tahaks plaati osta, äkki saan sinu käest.
Oot, ma ei tea, aga tema teab. Kuule, ega sul mõnda plaati kaasas pole?
Tahad plaati osta või?
Tahad niisama anda või?
(Tükk tühja maad ja minu muie, teise hämming, kolmandad jälgivad mängu)
Kui osta tahad, siis Kirsimäe juures on neid ka.
Ma tean, et seal on ka, aga oleks tahtnud teie käest otse.
Targem ja nutikaim päästis olukorra: J. on su number, eksole, ma siis helistan…
Jajah. (Siis polnud mul veel meeles, et jätsin telefoni südamerahuga koju)

Loo moraal: huumorisoon on inimestel erinev.

Ükskord, kui üks müts ja sall Aida suure saali rõdul ilma jälgis ja ma need omanikule kohale toimetasin, siis ütlesin talle muigega, et mis ta tuleb siia mütsiga lööma, aga tema ei saanud sellest aru mitte kõige vähematki. Mina muigasin ja lahkusin sündmuskohalt.

Loo moraal: vaata ülevalt.

Muidu on kõik väga tore, aga: vot naljast, naljast saadakse aru erinevalt. Tõsine Eesti mees saab aru vaid tõsisest naljast ja tavaline kehkenpüks ei saa aru sellestki.