Rääkides veel väest ja sõnadest, elik vägisõnadest, siis kui täheühendiga krt oma juttu alustada, võtab sellel, kellele sõnum suunatud, ikka põlved nõrgaks küll. Tegelikult on ju tegu ühe kaashäälikuühendiga, mis ei tähenda midagi, aga et siinses kultuuriruumis elavad inimesed teavad, et tegu on lühend sõnast kurat, siis on sellel kolmel tähel samasugune vägi sees nagu sõnal, mida ta tähistab. Ja ehk on vägi isegi suurem, sest sõna on lühem ja konkreetsem.
Ehk on tegu minu isikliku keelekasutusega, kuhu ei kuulu igapäevaselt suure väega sõnad. Ning kui teinekord neid kasutangi, siis saab sinna ikka energiat kamalutega pandud. Nii, et hakkab kohe kergem. Ja miskit saab paigast liigutatud.
Meenuvad veel mõned seigad lapsepõlvest, mil põlved hakkasid värisema kui ema või isa meie kuuldes vägisõnu kasutasid, kui need olid kuulda, siis tuli kaduda kus see või teine.
Selline vägi on kolme tähe sees. See vägi paneb kahtlema iseendas ja oma väärtusmaailmas, paneb korrigeerima oma käike ja väljaütlemisi. Ehkki: ehk peaks see, kes nende vägisõnadega nii kergesti ringi käib, oma käitumist ja keelt, ehk siis keelekäitumist korrigeerima.
Ja küllap mina alles õpin seda sõnade väge tundma, on minuni kantud vaid üksikuid lugusid sõnast ja sõna väest, meenub Oorti kontsert, kus laulude eestvõtja avas väe tähendust – see on viis, kust mina ja nii mõnigi teine asjahuviline võib üht-teist kõrva taha panna, kuid küllalt on neid, kes pole mõelnudki sellele, et ehk veidigi korrigeerida oma keelekasutust, näidetena võib tuua kõiksugu netikommentaatorid, majaseintele kritseldajad, tänavatel tänitajad, bussiuste paugutajad.
Ja nii ongi, et kõik, mida sa ütled, võidakse kasutada ära sinu vastu. Eriti veel siis, kui vastuvõetava eelhoiak on negatiivne ja on olemas valmisolek end kaitsta, sest teadagi: parim kaitse on rünnak. Minu puhul see täiesti toimis, sest edastatav info sai muudetud anonüümsemaks, loost saavad aru need, kes seda niigi teavad. Samas tundub mulle, et lasin endale asjata haiget teha ja oma tasakaalu häirida. Oleks pidanud kaljukindlalt enese juurde jääma ja laskma koertel haukuda, sest kellelegi otseselt ma ju vett peale ei tõmmanud, vahendasin vaid seda, mida olin kuulnud ja näinud.
Ja selles huumorinurgas polnud juttugi sellest, et minu huumorikese oleks ainuõige. Inimeste arusaamad on erinevad, see teebki maailma põnevaks. Tänu sellele saavadki tekkida mitmetitõlgendatavad situatsioonid.

Siinkohal meenud veinitopsitagune jutt:
I: Kes on see meesinimene, kes kihnu poiste särgiga sinu kõrval magab
II: Kas tal on magades ka see särk seljas?
/See, kellele need, küsimused suunatud, prahvatab naerma ja naerabki, kaks teist vestlevad omavahel edasi./
I: Kust sa seda järeldasid? Ta magab ju paljalt, alles eile ta rääkis oma magamisharjumustest.
II: Sa ju ise ütlesid, et magab kihnu poiste särgiga.
I: Ajaa, ma mõtlesin ju, et kes ta on, kellel on kihnu poiste särk ja kes ta kõrval magab. Kahe lihtlause vahel oli punkt.
II: Nojaa, aga seda su esimeses lauses ju polnud.

Nii ongi, et tihti saab väljendatud vähem, kui tarvilik oleks, sest tundub, et mis ma seda niigiteadaolevat ikka üle hakkan kordama. Kuigi peaks. Ääremärkused on vajalikud.

Siia juurde vee: mind liigutas see tähelepanu ja dialoog on alati parem kui monoloog. Posidiivne!