Pidu avalikus majas

See pidu, mis vajab pidamist, võib vabalt toimuda Rebassaares, võib toimuda mõnes teises kohas planeedil Maa: kõrtsus, lõkkeplatsil, külakiige juures, sõbra pool, poolel teel koju jne.

Peol on erinevad pidulised, mõned on aktiivsemad, lärmakamad, sõjakamad, mõned on tagasihoidlikumad, jälgivad peo kulgemist, mõni irvitab aeg-ajalt üle rahvamassi, mõni paitab hellalt haigetsaanut, mõni alustab oma juttu, aga räägitud ei saagi. Alati on olemas keegi, kes lisab õhtule uue nüansi, uue tooni, rikastab piduõhtut oma looga. Seda pidu võiks pidada lugude vestmise õhtuks, nii nagu ajast-aega kombeks on olnud, jutuvestmisetraditsioon on ühendanud isasid ja poegi, mehi ja naisi, võõraid läbikäijaid.

Avaloos vestab eestkõneleja oma lugu selge häälega, ometi kostub hääli ka tagaridadest. Peole on avalöök antud, tutvused on sõlmitud, terekäsi ulatatud. Veel jälgitakse seltsilisi ja antakse sõna neile, kes sõna võtavad.

Esimesena võtab sõna nooremapoolne mees, tema jaoks on veel kõik selge ja konkreetne, tema hääles on avarust, jõudu, kõla. On ruumi unistustele ja usku kõikvõimalikkusesse. Ja tõesti: ühel ilusal päeval need metsad meist jäävad, aga praegu on pidu, kus metsade ees on meri. Sest meri on meie südametes oma karmuse ja väega.

Keskmise laua tagant utsitab vana mees mustlast mängima, annab peole tuure juurde… hobaa, hoba… mustlaste teed on tolmused, laagriplatsil saaks puhast õhku hingata, aga saab ka tantsudega tolmu üles keerutada.

Kõrtsuomanik jääb rahulikuks, vaatab ja kuulab, küllap tuleb temalgi oma lugu meelde. Kuulatakse elu näinud ja rahu leidnud mehe lugu. Pärast mida antakse sõna vanale naisele, kes on kõrtsunurgas istunud. Ta jagab õpetussõnu sellest, kuidas tantsiti siis, kui tema oli noor. Seepeale võtab jutu üle nooremapoolne mees, kes meenutab Londoni linnas nähtut: nii peo kulgemist, piduliste riideid, meeleolu, ettevõtmisi. Küllap ootab temagi aega, mil saaks jälle merele minna, et näha ilmaavarust, sest tema jutt lõppeb nukramalt, ehk jääb ta oma mõtetes veel sinna suurlinna ja kuuleb suurlinna hääli edasi. Mõni kohalviibija ütleks ehk selle kohta, et tegu on järjekordse määgadimää-looga, mida võib kasutada ajakulutajana.

Et meeleolu leevendada, õhku jahutada, on järjekordne sõnavõtja pehmem, sulnim. Temas on rohkem kohalolemist, vähem praalimist ja uhkustamist. Aga tundub, et midagi ka temast on jäänud suurlinna, mille hääled ta hinges edasi helisevad.

Jutujärje võtab üles seesama vana mees, kes enne mustlast utsitas. Lükkab kaabulotu kuklasse ja vestab oma käreda häälega, kusjuures lugu rikastavad mitmed suured žestid ja vahelehõikamised. On kuulajaid ja vaheleröökijaid. On kohti, kus saab pitsipõhja vaadata, lauluõli pruukida. Pidulistes on veel jõudu ja energiat, vurrkann keerleb täie hooga.

Eemal, kaminapoolses nurgas istub ja soojendab oma vanu ihuliikmeid Oskar, kes vaatab pidu ja laulab omakeskis kallimale ühe loo. Ehk meenub temalegi noorusaeg ja ütlemata jäänud sõnad. Praegu on küll see aeg juba möödas, aga sõnad on hinges pakitsemas, pannes need laulu sisse, saab kergem ja rahulikum, iseendas.

Sellal kui Oskar laulab, jagab kõrtsuleti taga tütarlastele soovitusi ja tarkusesõnu kõrtsmik ise. Toob nad kaugetest maadest ja kõrgetest kõrgustest tagasi. Samas on kosta vahele ilusaid partiisid ja neid pigem pikkadelt meestelt, kes näevad maailmaasju kõrgemalt ja ehk vähe kaugemalegi. Nendes vahepartiides on üleolevust, arrogantsi. Ehk on tegu nende meestega, kelle järele tüdrukud kanakarjana jooksevad ja kelle pärast ollakse valmis tegema hullusi, kelle sõnad on mesimagusad ja kelle tähelepanu kergitab kõrvust.

Nüüd hakkab Oskari kõrvalt laulma mees, kelle kõne on esmalt arglik, ehk seetõttu, et tema keel on teistsugune kui noorte inimeste kõnekeel. Temas ja ta keelekasutuses on veel vana aja mõtlemist. Loo edenedes muutub julgemaks, juba ta keerutab tüdrukuid, laseb oma edevusel kasvada. Kuna lugu on paljudele tuttav, siis on kaasaelajaid ja –rääkijaid, julgustavaid fraase. Ja kui juhtubki, et lugu kipub toppama jääma, siis võetakse sujuvalt jutujärg üle. Üldises melus pole enam oluline faktitruudus, tähtis on, et lugu oleks huvitav ja pidu saaks jätkuda.

Kus pidu kõige suurem, seal seltskond värvikas. Kes on see suurlinnariietes mees, kelle olekus on laia joont ja sõnavaras suuri sõnu? Miks külvab ta segadust nii neidude kui ka noormeeste peadesse, nihutab piire tõelisuse ja näilisuse vahel? Jah, ja juba ta läheb, lööb ukse eestkätt lahti ja uljalt hüüab veel kauneid sõnu, kuid seljataha enam ei vaata.

Ikka ja jälle on kõrtsmik see, kellel jagub helli sõnu kohalejäänud tütarlaste toetuseks, paituseks. Tema laul on pehme, paitav, hooliv. Peagi veenduvad kõik, et äraminejail on tühjad käed. Kuid ehk see ongi rikkus? Suli on pannud idanema uue seemne.

Selle seemne varjus kasvab ka kõrtsmiku ootus: kord jätab süda lööke vahele, teine kord lööb aeglasemalt, ikka oma ja armsa ootuses, et: ehk sellel korral. Aga ikka ei midagi, veel mitte. On jõudnud siiani oodata, jõuab vaikides ja saatusele vastu tulles ka edaspidi oodata. Meenub aastatetagune lugu madrus Felixist ja tüdrukust, kes samamoodi seisis ja ootas, siis aga ei osanud ta hinnata selle ootamise valu ja ainuvõimalikkust. Jutustaja häälde on lisandunud selgus, selles puudub praalimine ja käredus. Ehk on kõrtsmik näinud nii mõnelgi korral, kui ta aknast pilgu sadamasse on heitnud, samasugust pilti – see on üks osa meremehe elust ja meremehe kaasade elust, mida ei ole võimalik muuta ja teisipidi liikuma panna.

Mäletate veel seda käreda häälega meest, kes hüüdis hoba, hoba? Ta on juba pikalt vaikinud ja peotuju hääbumist jälginud ning leiab, et nüüd on viimane aeg visata halge lõkkesse, keerata peole üks keerd juurde. Juba kostub rõõmsat naeru nii ühe kui ka teise laua tagant, vahetatakse mitmetähenduslikke pilke ja muigeid. Laulu eestvedaja rahmab käega, veenab pidulisi, muusikud mängivad viimase hingetõmbeni ja kokkukogunenud rahvas hullab ja hullub muusikas ja pidumeeleolus.

Sellesamuse loo lõpuakordide ajal astus sisse üks teekäija ja võttis baariletiääres istet, ta on kuidagi väsinud ja rusutud, ei saa nakatatud üldisest melust ja eneseunustusest. Ta pole plaaninud küll pikemaks jääda, joob vaid klaasi rummi ja räägib sellest, mis hingel. Tema hääles pole kibedust, ehk on tema kohuseks olla teekäija ja jagada oma lugu teistega. Tema elus on toimunud muutus, mille pöördelisust pole ta veel teadvustanud ning lugu edasi andes võtab omale kõrvaltvaataja rolli. Vaid vaherepliigid lubavad oletada, et tegu on tema enda elu ja saatusega.

Seesamune Suli, või siis Žulik, kes läks ja tagasi ei vaadanud, on jätnud nii mõnegi tütarlapse sisse osakese endast, mis on saanud neiu pärisosaks, mis pakitseb ja ootab avaldamist. Aus ja pingest valus ülestunnistus, samas: niisama lihtne kõik ongi. Kui on armastus, siis on armastus, olgu ansambel siis vahepaladeks või taustaks, armastuse sõnum on peamine.

Nüüd on Oskari paarimehel üks lugu meelel, mis on õpetussõnadeks noorematele, kes satuvad oma laevaga erinevatesse sadamatesse. Mujal võib rahulikult pidu pidada ja armu jagada, aga vot Amsterdamis, seal Amsterdamis peab ettevaatlik olema. Eks muigavad kaasa need, kes ise on Amsterdamis käinud ja seda omal nahal kogenud. Sest teise juttu ei tea ju enne uskuda, kui ise pole järele proovinud.

Ohoh, nüüd võtab sõna kilk koldelt, keegi, kellel kaaslaste ülbest mölast kopp on ees. Samas: ega ta endagi keelekasutuses praalimist ja laiamist vähem pole. Küll püüab ühte, küll püüab teist, tulemusi saavutamata uurib hetkeks maad, kust kostub üldine tingel-tangel ning esialgne agressiivsus on muutunud leebemaks. Ning ta teine lugu Liinast ja ta konsertiinast on juba märksa rahulikum, sõbralikum, inimlikum. Vana mehe meenutus.

Kas kuulsite, kuidas vahepeal kostus meeste igatsev hääl, mis meelitas nii mõnegi tüdruku kallim käte vahele? Eks oligi see mõeldud vaid valitud kõrvadele ja valitud hingedele. Kuid nüüd on sobiv hetk pakkuda välja oma väsinud tüdrukule enda sooje ja tugevaid käsi ning rinda, mille all põksub süda vaid talle. Üha enam liigub paaridena inimesi peoruumist taharuumi, heinalakka, sinna, kus kellelegi kohta on. Ja kes jäänud üksi, muigavad omaette, et eks ole nemad oma tüdrukutega juba jännanud küll, tahaks koju oma kallikese juurde, ei jaksa enam noortega sammu pidada. Vanad mehed tunnistavad oma väsimust ning seavad sammud koju, oma lepalinnu juurde. Kuid ometi on ka neis midagi nipernaadilikku, et ei taha uskuda esimesi vananemise märke, esimene lumi ei tähenda ju veel talve. Ilus on mängida mõttega, et ehk veel üks kord minna merele seilama, jännata sadamates tüdrukutega, praalida ja rassida, kuid siis saab isegi oma mõtte naeruväärsusest aru eh-eh-eh. Ja ometi: ta istub siin kõrtsis edasi ega kavatsegi omal jalal liikuda, ootab kaptenit, kellega kaasa seilata, kedagi, kes ehk küüti pakuks.


Ja siis nad lähevadki, pidu hajub, hääled jäävad üha vaiksemaks….


Päev näitab juba oma esimesi kiiri…


Ning häälte kaugenedes saab sellestki peost järjekordne lugu…


…keegi hakkas puid seal saagima…




Pidu avalikus majas

Väikeste Lõõtspillide Ühing:

Erkki-Kalle Esop,
Sander Udikas,
Raido Koppel,
Aivar Vassiljev,
Joel Sarv,
Marko Matvere.

Seekrank OÜ

Kommentaarid

J ütles …
Väga vahva! Tore oli see seiklus, mille siin pakkusid. Pidu avalikus majas oleks minugi jaoks üks sobiv koht, sest nii põneva elu maalisid mu silmade ette.