Aasta siis oli 2005, septembrikuu ja mina olin noor ja vihane. Mäletan seda emotsiooni, millega see tekst on kirjutatud. Ehk see seletab ära ka lahmimise ja sapi pritsimise. Ei teagi, ehk kunagi kirjutan jälle selliseid tekste, aga praegu on teatav distants. Põhimõtteliselt olen ju nõus, aga suu võtab ikkagi muigele. :)


Kas eestlane oskab eristada müüti reaalsusest?

„Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!" Selles lauses on peidus tänapäeva eestlaste kõige suuremad müüdid, millesse usustakse kinnisilmi. Tähtis on olla võitja, see üks ja ainuke, kes on parem kui teised. Võitja võtab kõik, kaotajale jäävad näpud vaid – kumiseb peas viisijupp, tänapäeva hümn.

Ja teine oluline sõnapaar selles lauses on – rohkem asju. ROHKEM ASJU! Sest asjade kaudu ja läbi saab olla see, kes olla tahetakse. Asjad aitavad määrata identiteeti. Asjad tekitavad ühtsustunde, asjade olemasolu/puudumine eraldab erinevaid sotsiaalseid gruppe. Ja seadus on selline: kellel on rohkem asju, see on sotsiaalses hierarhias kõrgemal kui teised.
Müüdist täpsemalt tsiteerides Malinowskit: „Müüt ei ole ainult jutustatud lugu, jutt, vaid ka elav tõelisus. See ei ole loomuldasa väljamõeldis, vaid see on elav tõelisus, mida usutakse olevat toimunud kunagi ammu ja mis sealt peale on pidevalt mõjutanud maailma ja inimeste saatusi. /.../ Müüdi jutustamine rahuldab sügavaid religioosseid ja moraalseid vajadusi, kinnitab sotsiaalseid alluvussuhteid ja väiteid, täidab isegi praktilist otstarvet. Müüdil on primitiivses kultuuris korvamatu ülesanne: ta on usu väljendaja, aktsentueerija ja kodifitseerija. Ta hoiab ja tugevdab moraali, tagab rituaali mõjuvuse ja sisaldab praktilisi eeskirju inimeste juhtimiseks." Eelnev jutt peab paika nii üliarenenud Lääne kui ka Eesti kultuuri kohta.

Eestlasele omane kadedus (järjekordne stampväljend, müüt, mida keegi pole tõestanud, kui kõik usuvad ja verbaalselt kasutavad teise eestlase kohta, kuid kõik käituvad ise sama põhimõtte järgi): mul peab olema parem kui naabrimehel. Ühest küljest on see tervitatav, sest mis saabki olla elukvaliteedi parandamise vastu, aga kui seda tehakse ainult seepärast, et olla parem kui naabrimees, siis on on midagi väga valesti.
Asjade abil kujundab eestlane oma imagot. On ka keeleliselt välja kujunenud üldnimetused, mis iseloomustavad erinevaid sotsiaalseid gruppe: rullnokad, blondiinid, hipid, bemarimehed, mersuomanikud, sinikraed, valgekraed – nimetus annab aimu inimestest ja ta väärtushinnangutest. Loomulikult on olemas erandid, kuid laias laastus peavad standardid siiski paika.
Hämmastav on see, et sotsiaalset hierarhiat on näha juba lasteaias ja eraldamispraktikad toimivad: firmamärke tunneb iga nelja-aastane põngerjas, kõikidel mänguasjadel on olemas firmanimed, nukud kannavad vaid tunnustatud ja laialtlevinud brändi kaupu, nii riideid kui ehteid. Ja mobiiltelefon ning arvuti on iga lasteaialapse kohustuslik mänguasi ja omavaheline suhtlusvahend.

Heast nõuakajast on pärit müüt vaesest tudengist. Kuivõrd hea see nõukaaeg oli, on omaette küsimus, millest on viimasel ajal palju kirjutatud, kuid mind kui tudengit huvitab rohkem termin „vaene tudeng". Kui tänapäeva keskmine tudeng on vaene, siis peab Eesti elatustase küll väga kõrge olema, sest kitsikuses elavad tudengid ei saaks endale lubada sülearvuteid, autosid, kunstküüsi, iganädalasi klubikülastusi, ja üürida mugavustega korterit kesklinnas.
Kuid kõik eelnimetatud ja nimetamata asjad on tudengile väga vajalikud, sest muudmoodi, ilma nendeta, JU LIHTSALT EI SAA! (Tegelikult on need kõik vajalikud juba põhikooli lõpetajatele, aga vanemad on ühed nõmedikud, kes ei mõista oma last ja panevad teatud piirid peale). Kirjalikke töid nõutakse trükituna ja arvutiklassis oodata ja töötada oleks ju aja raiskamine, pealegi pole seal ju võimalik keskenduda, sest liiga palju on müra ümberringi. Aga läpakaga on hea: saan rahulikult kodus istuda oma mugaval diivanil, kuulan head muusikat, MSN-in sõpradega ja muudkui töötan.

Ja ärgem unustagem, et võidab see, kellel on surres KÕIGE rohkem asju. Seda teavad nii vanemad kui lapsed, seepärast ei keelata tegelikult kellelegi midagi. Ja oma lapse hüvanguks pole kahju millestki, vanemad investeerivad oma lapsesse, sest ehk võidab tema laps ja siis on tal võimalus tunda end võitjameeskonna liikmena. Ja pealegi on ju tegu ikkagi oma lapsega.
Seepärast ongi vanemad nõus töötama ööpäev läbi, et arved saaksid makstud ja kõik vajalikud asjad ostetud. Väljaminekud on nii suured, et keskmisel eestlasel ei jätku aega ega raha teatri- või kontserdipileti ostmiseks, raamatust rääkimata. Need on luksused, mida saavad lubada ainult kõige rikkamad, väljavalitud.
Tavaline eestlane ostab koju seltskonnaajakirju ja rahuldab oma maitseelamuse meeli pühapäevahommikuste McDonald´si külastustega. See sündmus on perekondlikult kõige olulisem, sest siis on kogu pere koos. Pluss veel kakskümmend perekonda, kes kõik kärsitult järjekorras ootavad ja kõrvalseisjaid põrnitsevad ... ilus ja rahulik hommikupoolik kõikidele.
Ka Maslow on oma vajaduste püramiidis seadnud füsioloogilised vajadused alustalaks, mida rahuldades saab hakata tegelema teiste vajaduste rahuldamisega. Ja kui inimene ikka tunneb, et ta füsioloogilised vajadused pole veel rahuldatud, sest ta pole juba aasta jooksul oma mööblit välja vahetanud, siis ei saagi juttu olla turvatunde või eneseteostamise vajaduste rahuldamisest ja rahuldumusest.
Samal ajal võib teine inimene leida, et ta füsioloogilised vajadused on rahuldatud kodutute varjupaiga voodikohaga ja selleks, et end hästi tunda, pole vaja muud kui vabadust ja sõltumatust. Loomulikult on tegu äärmuslike näidetega, kuid isiku heaolu sõltub ennekõike ta vajaduste määrast.
Veiko Märka: „„Helesinine vagun" toob välja vähemalt kaks tõsist põhjust, miks nõukogude aega taga igatseda. Esiteks: inimesed lugesid rohkem raamatuid. Materiaalsele rikastumisele anduda polnud võimalik, seda võis aga asendada intellektuaalse enesetäiendamisega.
Teiseks: inimesed igatsesid. Ükskõik, kas vabaduse või nätsupaberite järele, aga nad igatsesid ja igatsus muudab inimese hinge kauniks. Nii jääbki mõni sotsiaalne grupp igatsema ja kui enam ei igatseta asjade järele, siis vähemasti igatsetakse võimalusest igatseda. Teistel sellisteks lollusteks aega pole, nemad peavad töötama ja majanduskasvu kindlustama ja seda iga ühe eest.“
Ja kui kõik asjad on olemas või vähemasti on neid juba nii palju, et oleme ümbritsetud ühe suure prügimäega, milles ei tohi ühtegi pisidetaili liigutada, kaarti liiga kiiresti tõmmata, sest muidu võib kogu kaardimaja kokku kukkuda ja siiani eluks vajalikud asjad võivad saatuslikuks saada. Sel hetkel avastab inimene, et nüüd oleks õige aeg surra, sest enam pole midagi, mille nimel elada. Pole perekonda, pole sõpru, isegi tuttavaid mitte, on ainult stress, sõltuvused, ületöötamisest tekkinud maohaavandid.
Inimesed on muutunud klienditeenindajateks, kes naeratavad lahkesti ootuses kohata järjekordset ohvrit, kellele võimalikult palju sodi võimalikult suure summa eest maha parseldada. Inimsuhted on kui ühekordselt kasutatavad nõud, mis vajaduse rahuldamisel ära visatatakse, õigem oleks öelda: maha jäetakse sinna, kus neid kasutati. Nüüd on ainult tagantjäreletarkus: oleks võinud nii teha ja naa olla.
Sartre: „Suremine ei aita midagi: (...) ma oleks tahtnud, et ma poleks iial sündinudki." Kuid on ainult üks elu ja üks surm ja teadmine, et alati on olemas keegi, kellel on veelgi rohkem asju. Seega: ka selles mängus on võiduvõimalus nullilähedane, kuid kes ei riski, see vahuveini ei joo!
Niisiis: Tähelepanu. Kohtadele. START!

Reaalune tekst: mina olen juba neli aastat starti hiljaks jäänud, aga ehk ühel hetkel on start ka minu jaoks, iial ei või teada, mil krõks ära käib :D