Kuulasin Vikerraadiot, kus diktor tutvustas Õpetajate Lehte. Kõrvu jäi selline fraas: tänu madalale lävendile said täidetud ka enamus haridusvaldkonna õppekohti. Kas tõesti võib varsti kohata noorte mõtlemises sellist käiku, et kui mujale sisse ei saa, siis õpetajaks ikka saab? Oh õudu.

Mina veel mõtlesin, et enamus probleeme, mis haridussüsteemist kumama jäävad, on tingitud õpetajate ebapädevusest, saamatusest, lootuses, et ükskord on õpetaja elukutse parimate jaoks ühiskonnas. Et õpetajal peaks olema piisavalt oimu ja suutlikkust, kiiret reageerimist ja kohanemisvõimet jms.

Ja põhjus, miks ma ei läinud magistriõppe tasulisele kohale, ehkki lävend sai ju ületatud (muuseas kõikidel kandideerijatel sai), oligi tingitud sellest, et minu arvates võikski see õpe olla väheste privileeg. Pigem rõhuda kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Aga see see on, vaese ja rumala, puberteediikka jõudnud ühiskonna probleem: usutakse ikka, et kõik, mis hiilgab, on kuld.

Kärt Tomingal on ilus arusaam õpetajast ja õpetajakutsest.

P.S. Ehk peaks hariduse raskemini kättesaadavaks tegema, et tema väärtust tõsta :)
Kas puhta vee väärtust osatakse adekvaatselt hinnata? Vist mitte, kui me sedalihtsalt loputuskastist peale tõmbame. Nii on haridusega ka. Tundub mulle.

Kommentaarid

J ütles …
Väärtushinnangud, väärtushinnangud ja veelkord väärtushinnangud. Ma olen olnud sama naiivne arvates, et arstiks minnakse õppima seetõttu, et see on inimese kutsumus ja soov teisi inimesi aidata. Aga vahel tundub küll, et ollakse hoopis muu peal väljas. Kurb, aga tõsi.