Mina kui loogikageenius arvan, et käitumisprobleemidega laps on lapse enda probleem, sest tal on probleemid ja kui on probleemid, siis käitumisprobleem on üks probleemide hulka (matemaatiline termin) kuuluv element.
Anonüümne ütles …
:D Loogikageenius võib nii arvata küll. Aga kui on probleemide hulk, siis on ju veel muid probleeme sellel lapsel, kellel on käitumisprobleem. ehk on tal probleemsed vanemad ja probleemsed õpetajad, kes talle hulga probleeme kaasa toovad. ja siit edasi: ehk on vanematel hoopis käitumisprobleemid ja õpetajatel ka ja tegelikult sellel lapsel probleeme polegi. Kuidas kõlab? :) viive
Anonüümne ütles …
nojah, keskkonnast tingitud probleemid tal ju on, sellel käitumisprobleemidega lapsel, aga need on kõikidel, kelle käitumine jääb normidest väljapoole või kes oma käitumisharjumustega on eluohtlik kaaskondlastele.
Aga võib-olla on probleem on hoopis keskkonnas endas - st ehk põhjustab keskkond probleeme?
Põhimõtteliselt olen nõus, et lapsel endal probleeme ei ole - st enamasti on probleemid just kõigil teistel tema ümber ja enamus probleeme on seotud sellega, kuidas laps käitub. Aga lapsel on hoopis teised probleemid, mis tema käitumises väljundi leiavad, kuid neid probleeme ei vaevu keegi märkama ja siis loetaksegi laps käitumisprobleemidega olevaks ning sellega taandatakse kõik probleemid tema peale...
Anonüümne ütles …
nonii, juba loob...
Anonüümne ütles …
Ja mõtle sellistele käibefraasidele: küll tema oli hea laps, üldse ei seganud, oli rahulik ja magas kogu aeg. Kirjeldus, mis viitaks väga haigele lapsele, sest miks peaks üks laps oma loomult olema loid ja väheaktiivne. Ja see, kes on elutervelt uudishimulik, ronib ja turnib, tema kohta lausutakse: ei see püsiks pudeliski paigas ja tuntakse kaasa lapse vanematele. Lisaks veel see, et kuhu kaob täiskasvanuteks saades läpsele omane uudishimu, teada saamise vajadus, järele proovimise tung jms? Meenub veel: õpetaja jaoks on hea õpilane see, kelle kohta ei teata päeva lõppedes öelda, kas ta oli tunnis või mitte.
Jah, hea laps on see, kes on mugav - st kellega ei pea tegelema.
Aga uudishimu, avastamise ja järeleproovimisega on sedasi, et kasvamise juurde käib ühiskondlikult tunnustatud raamidesse surumine (mäletad ehk, et meie arutelu siin sai alguse käitumisprobleemidega lapsest).
Mu enda paari aasta tagune kogemus oli selline, kus selle peale, et ma õppimisprotsessi käigus soovisin saada pikemat ja täpsemat seletust, sest mulle jäi asi arusaamatuks, nähvas kaasõpilane kõrvalt: "Nii rumal ei saa olla." Ehk ühiskondlik roll nõuab, et ise teaksid kõike ja kui ei tea, siis hoiaksid suu kinni ning uuriksid pärast iseseisvalt välja vastused oma küsimustele.
Kuigi enamasti tähendab see, et keegi küsimusi esitab, seda, et ta on kaasa mõelnud ja asjast ka aru saanud.
Mäletasin ikka. Ja nii ongi, et kaasamõtlemine ja küsimine on varsti normile mittevastav käitumine, ehkki terve mõistus ütleb, et see nii olla ei saa. Huvitav on see, et kes kuri neid norme küll paika seab? Võrdluseks: kui rahvas otsustab, kes siis otsustab? Vot on teema. Nagu vat on teater. :)
Kui nüüd siit edasi minna ja vandenõuteooriaid arendada, siis tundub eesmärgiks olevat see, et inimesed ei mõtleks, vaid oleksid üks lihtsasti juhitav kamp. Ja kui enamus on selliseid, siis üksikud mõtlejad-arutlejad saab tembeldada ebasoovitavateks (käitumishäiretega?) inimesteks.
Kes norme loob ja käitumist suunab, jääb seejuures selgusetuks. Aga eks see tuleb ikka kasvatamisega kaasa - st pärandatakse põlvest põlve, sest raamimine hakkab ju juba varakult pihta ja toimub kogu elu. Mõnikord näen suure rõõmuga selliseid inimesi, kelle vormimine pole õnnestunud või kes ise on võidelnud sellise vormimise ja ühetaolisuse vastu - nende peal on minu lootus.
Kommentaarid
Loogikageenius võib nii arvata küll.
Aga kui on probleemide hulk, siis on ju veel muid probleeme sellel lapsel, kellel on käitumisprobleem.
ehk on tal probleemsed vanemad ja probleemsed õpetajad, kes talle hulga probleeme kaasa toovad. ja siit edasi: ehk on vanematel hoopis käitumisprobleemid ja õpetajatel ka ja tegelikult sellel lapsel probleeme polegi.
Kuidas kõlab? :)
viive
see ongi pähkel loogikageeniustele.
viive
Põhimõtteliselt olen nõus, et lapsel endal probleeme ei ole - st enamasti on probleemid just kõigil teistel tema ümber ja enamus probleeme on seotud sellega, kuidas laps käitub. Aga lapsel on hoopis teised probleemid, mis tema käitumises väljundi leiavad, kuid neid probleeme ei vaevu keegi märkama ja siis loetaksegi laps käitumisprobleemidega olevaks ning sellega taandatakse kõik probleemid tema peale...
Meenub veel: õpetaja jaoks on hea õpilane see, kelle kohta ei teata päeva lõppedes öelda, kas ta oli tunnis või mitte.
viive
Aga uudishimu, avastamise ja järeleproovimisega on sedasi, et kasvamise juurde käib ühiskondlikult tunnustatud raamidesse surumine (mäletad ehk, et meie arutelu siin sai alguse käitumisprobleemidega lapsest).
Mu enda paari aasta tagune kogemus oli selline, kus selle peale, et ma õppimisprotsessi käigus soovisin saada pikemat ja täpsemat seletust, sest mulle jäi asi arusaamatuks, nähvas kaasõpilane kõrvalt: "Nii rumal ei saa olla." Ehk ühiskondlik roll nõuab, et ise teaksid kõike ja kui ei tea, siis hoiaksid suu kinni ning uuriksid pärast iseseisvalt välja vastused oma küsimustele.
Kuigi enamasti tähendab see, et keegi küsimusi esitab, seda, et ta on kaasa mõelnud ja asjast ka aru saanud.
Ja nii ongi, et kaasamõtlemine ja küsimine on varsti normile mittevastav käitumine, ehkki terve mõistus ütleb, et see nii olla ei saa.
Huvitav on see, et kes kuri neid norme küll paika seab? Võrdluseks: kui rahvas otsustab, kes siis otsustab?
Vot on teema. Nagu vat on teater. :)
Kes norme loob ja käitumist suunab, jääb seejuures selgusetuks. Aga eks see tuleb ikka kasvatamisega kaasa - st pärandatakse põlvest põlve, sest raamimine hakkab ju juba varakult pihta ja toimub kogu elu. Mõnikord näen suure rõõmuga selliseid inimesi, kelle vormimine pole õnnestunud või kes ise on võidelnud sellise vormimise ja ühetaolisuse vastu - nende peal on minu lootus.