...kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii, ei saagi viia vana jalutut, siis, armas jumal, mõni päev tee nii, et väsind hing, see tunneks ära, mis on armastus, armastus, armastus, armastus...
Kumiseb peas.

Ärkasin, sest oli sõda, pommitamine. Vaikus enne tormi, sest vaenlased pommitasid pettepomme, mis plahvatasid alles kümnekonna minuti pärast kui olid maha kukkunud. Esmalt lendasid kõrgele üles ja siis allalangemise pealt läksid kaheks, üks pool lendas ühele ja teine risti teisele poole. Raimo sai veel ühega riivata, viies ja seitsmes sõrm said haiget. Mina ja ema olime ehmunud ja silm hakkas üha enam neid pomme seletama, olid rohelised ja välimuselt meenutasid linnusööda pallikesi.

Enne seda olin ärganud selle peale, et ajasin kurja vaimu taga, keda suutis ohjata vaid minu isa. Päädis see sellega, et kurivaim juhatas meid varakambrisse, kus oli palju antiikset mööblit ning selle vahel elas üks vanatädi. Kurivaimu püüdmist olen näinud varemgi, aga see vanatädi osa tuli vist küll seekord juurde.
Muuseas kurivaim elas meie maja keldriseina taga, oli üks salauks. Et aga olin seda und varem näinud, siis teadsin isa juhatada, et kus see vaim täpselt on.
Päris huvitav oli.

Üks uni oli veel, aga see praegu ei meenu.