Eile käisin Lastevanemate Liidu korraldatud seminaril, kus oli palju huvitavat, aga mis kriipima jäi oli see, et laps tohiks olla oma emast eemal niimitu tundi kui vana ta on. Kui laps on kahe aastane, siis on selleks ajaks kaks tundu jne, et ei tekkiks üksijäämise ja eraldatuse tunnet. See aeg on optimaalne ja pole kahjulik. Meie pooleteist ja kaheaastased põnnid on oma emmest eemal keskeltläbi KÜMME tundi! Mõelgem nüüd ise, mis nendes väikestes peades võib toimuda ja missugused tagajärjed sellel kõigel olla võivad.
Ja irooniana veel see, et enne seda rääkis Helle Aunap sellest, et linna eesmärgiks on avada järgmisel aastal veel üks lastesõim, sest sõimekohtadele on veel järjekord. Kuri tegu.

Kommentaarid

J ütles …
See on selline kahe otsaga teema - ühest küljest loomulikud vajadused, teisest küljest aga praktiline vajadus vanematel tööl käia, mis põhjustabki emade nõnda varajase "eemaldumise" lastest.

Samas kuidas on lugu sellega, kui isa lapsega koju jääb? Kas sellel teemal ka räägiti? Tean oma lähikonnast päris mitut juhust, kus isa on lapsega kodus olnud (üks on mu teada praegugi, kuigi laps saab varsti alles seitsmekuuseks).
viive ütles …
Otse loomulikult saan ma probleemidest aru nii- ja naapidi, on lihtsalt hetki, mil tahaks olla idealist, kes soovib, et kasvatustegelikkuses võetake kuulda teadlaste argumente ja tõestusi. Usun,et on uurimistulemusi, mida tasuks kullaks pidada.
Isa-lapse suhte kohta ei oska ma miskit lisada, minu terve mõistus ütleb, et see on humaansem. Perekonna ja lastesõime, lastehoiu vahel on ikka tükk tühja maad.
J ütles …
Tean omast kogemusest, et selliste asjade elluviimine nõuab meeletult aega ja jõudu - ikka on mingid mõjuvõimsad huvigrupid, kes suudavad ära tõestada, et selline asi pole otstarbekas. Loodan siiski, et asjad hakkavad sinnapoole veerema ja ka sellised lahendused realiseeruvad.

Kui juba on mõni inimene, kes probleemi tõsidust tunnetab, siis sellest võib suur progress alguse saada ;-)