Laupäeval Tartu jõudes, mõtlesin, et teen oma taksokaaslastele teo ja viskan nende rämpstoidu prügi selleks ettenähtud kohta, aga enne kui jõudsin ühegi normaalselt mahutava anumani, otsustas kott oma põhja avada, mistõttu olin omamoodi portsu otsas: kuhu see sodi mahutada ja kes mulle vähemasti ühte käepaari laenaks, sest muidu pole võimalik edasi kohmitseda. Kuid: sain hakkama, ka oma poole käega - jalutasin kahe prügihunniku vahel senikaua kuniks üks kahanes ja kasvas teine.
Plats puhtaks tehtud lubasin endale, et jäägu see viimaseks korraks, mina rämpstoidu ja selle jäätmetega enam ei tegele. Saame näha kui raudkindlaks ma suudan jääda.