On nii, et aja jooksul saan aru mingite fraaside tõelisusest ja sügavusest. Suvel, keset kuuma ja vihma ütles M isa mulle, et "sina oled ikka üks rahutu hing". Naersin vaid ja rühmasin kälega, kuid meelde jäi ja mida aeg edasi, seda tõesemaks muutub.
Praegu on üks selline hetk, mil olen tüdinud asjadest ja olukordadest, dialoogidest ehk monoloogidest enda ümber ja enda sees, tahaks midagi uut ja värsket. On nii, et loba ja lobisemist on üleliia, paljusõnalisust on nii eneses kui ka ümberringi, millest annavad aimu erinevad tekstimassiivid. Tegelikult on vaja vaid ühte fraasi, naelapea tabamist ühe hoobiga, mitte arutut tampimist. Kuid see on meistritöö, diletandid selleni ei küündi. A kuis sa muidu oskama hakkad, kui ei proovi ja harjuta. Elu paradoks.