Ühest raadiosaatest eelmise kevade hakul jäi kõrva fraas, et Eesti haridussüsteem on üles ehitatud meeste suhtlemisstiili arvestades. Sel hetkel ei mõistnud ja kirjutasin sellise väite liigse emotsionaalsuse alla, sest teemaks oli meeste ja naiste rollid hariduses, soolisus ja sootus jms.
Kuid nüüd, aja möödudes ning paari tarkusetera lisandudes sain aru. Loo võti on selles, et poiste suhted baseeruvad hierarhiale (kes on tugevam, targem, sõnaosavam), tüdrukud aga hindavad suhtlemisel suhte kvaliteeti (kes on kellega sõber). Kui me nüüd aga vaatame haridussüsteemi, mis on üles ehitatud alluvussuhetele, kus on alluvad (töötajad, õpetajad) ja domineerijad (juhtkond, ministeerium, haridusosakond) ning võrdleme meeste ja naiste osakaalu haridussüsteemis, siis on lasteaialapselegi selge, et naiste osakaal on suurem, mis tähendab aga omakorda seda, et see süsteem ei saagi toimida, sest naistevahelistes suhetes on oluline suhte kvaliteet, mitte alluvus. Ma arvan, et just seetõttu on kosta ka fraase, et kooli oleks vaja korralikku meest või rohkem mehi haridusse, sest neile sobib antud süsteem ja korraldus paremini kui naistele. Lihtsam on olemasolevasse täiendusi teha kui uut maailma üles ehitada. Või…?
Waldorfkoolid ja lasteaiad kasutavad süsteemi, kus õpetajad on võrdväärsed ning moodustavad tuumiku, kes vastutavad ühtmoodi kooli hea käekäigu eest.

Palju on seesuguseid pooleliolevaid mõtteid.